Lõppev aasta on olnud üks muutumiste ja mõõduvõtmiste aasta. Mõõduvõtmised on seotud eeskätt suure riikidevahelise poliitikaga, mille taga ikkagi lõpuks nendes kooslustes domineeriv või domineerima püüdlev üksikisiku ja tema ühiskonna vaheliste suhete iseloom. Euroopas nii soodsat pinnast leidnud ja psühholoogilist sarmi pälvinud iga üksikisiku sotsiaalse ruumi laiendamise kampaania osutus slaavi maailma lõhkuvaks (sotsiaalseks) dünamiidiks ning küllap uus aasta näitab juba…
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste küsib tänases PMs ambitsioonikalt “Kuidas riigireformida riigikogu?” Kuigi ta vastab küll enda tõstatatud küsimusele sisuliselt, et ei kuidagi, las jääda struktuurselt kõik nagu on, vaja hoopis struktuur õigesti tööle panna, viljeleb ta oma kirjatöö viimases lõigus ometi päris mõnusalt sotsiaalset mehhaanikat. Ta mainib seal kahte staatikas (ja teinekord ka dünaamikas)…
Rahvustel on muidugi erinev tugevus, st vastupanuvõime erinevatele jõududele, mõjugu need kas väljast või seest. Väliseid jõude on olemuselt mitut sorti, nii loodusest kui sootsiumist; sisemised pärinevad suuresti sootsiumist ja selle liikmete vaimust. Küllap on rahvuse püsimiseks optimaalne tavaline jõudude tasakaal ja pisemad fluktuatsioonid selle ümber. Suuremad kõrvalekalded tasakaalupunktist evivad ikkagi riske, mis võivad sootsiumi viia veelgi enam tasakaalupunktist eemale ja/või…
Kooli ja seal inimeseks saamise teema on eesti mõtte- ja näiteloos ikka tähtis, sisukas ja mõjukas olnud. Eile õhtul nähtud “Nullpunkt” lisab veel ühe kinnituse ja versiooni sellele arusaamale. Pigem tänapäevasele eesti filmile isegi tavatult, kuid muidugi sümpaatselt, on filmil selge ja tugev lugu. Ehkki see lugu kuulub vist küll pigem moodsate kangelasmuinasjuttude valda ning esitatud…
Taas on lahkunud on üks tubli mees eesti füsioloogide II generatsioonist. Kui Rudolf Tamm (1886–1946) ja Maks Tiitso (1900–1944) olid esimesed eesti soost mehed, kes Tartu ülikooli füsioloogia instituudis akadeemilistes ametites tööle hakkasid, siis Olafi tulek füsioloogia kateedrisse järgmise suure sõja järel juhtub kindlasti õige lähedal siinse füsioloogia uue ajastu algusele 1940. aastate keskpaigas. Ja…
Soovitan teatrisõpradele soojalt Vanemuise väikse maja etendust “Hea põhjatuule vastu”: ülimalt aktuaalne e-suhtluse psühholoogia teema; väga hea lugu digitaalse ja silmast silma suhtlemise mõjust ja omavahelisest läbikäimisest lähisuhete kujunemisel; hea lihtne selge lavastus; näitlejate (Elina Pähklimägi ja Andres Mähar) väga tubli mäng ja kaunilt värskendatud vana teatrimaja. On siis tuuli ka internetis? Ei vist, küllap puhuvad…
Päris üllatav oli lugeda peatselt toimuva konverentsi “Eesti kultuuri süvamehhanismid” tutvustusest, kui mehhaanilise vidinana saab kultuuri mõista, kuid olgu oma silm siingi kuningaks: ¤ Juri Lotman ja Boriss Uspenski “Kultuuri semiootilisest mehhanismist” (1971): Kultuurimehhanismi toimimise vältimatu tingimus on mitut tüüpi struktuuride (kultuurikeelte) eri korrastusastmete olemasolu, mille vahel toimuvad erinevad tõlkeprotsessid. ¤ Kultuur on eriline tähenduseloome…
Madis Kõiv kuulub kindlasti nende isikute hulka, kellega suhtlemine ja samas ruumis viibimine on mind väga tublisti kujundanud. Meie tutvus algas üle kahekümne aasta tagasi analüütilise filosoofia seminarides. Pole vähimatki kahtlust, et nii põhjaliku lugemise tundidesse ei ole ma enne ega pärast neid seminare enam sattunud. See oli mingi imepärane vaimustus või pühendumus, mis seminari…
Sel nädalal lahkusid siit ilmast Madis Kõiv ja Jaak Joala – kaks meie suurmeest. Nad tegid oma elus õige erinevaid asju, mis pälvisid teiste peades ja südametes nii ülimat poolehoidu kui ka mittemõistmist, ning elasid oma elu õige erineval moel, kuid oma üksinduses olid nad teineteisele ka väga sarnased. Ei ole õrna aimugi, kas nad…
Ilmar Raagi värske film “Ma ei tule tagasi” on 20. sajandi keskapiga mõjuka virtuaalse filosoofiavoolu mõttes väga eksistentsialistlik film, võib olla isegi eksistentsialistlikum kui “Hullumeelsus” ja kindlasti eksistentsialistlikum kui “Kevade”, mis mõlemad on sellest ajast, kui kunstnike peades oli eksistentsialismil ja tema mõttekoel praegusest märksa enam ruumi.