Ühiskondlik mehhaanika XVIII: parlamendi tugevus ja riigi juhtimise raskuskese


Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste küsib tänases PMs ambitsioonikalt “Kuidas riigireformida riigikogu?” Kuigi ta vastab küll enda tõstatatud küsimusele sisuliselt, et ei kuidagi, las jääda struktuurselt kõik nagu on, vaja hoopis struktuur õigesti tööle panna, viljeleb ta oma kirjatöö viimases lõigus ometi päris mõnusalt sotsiaalset mehhaanikat. Ta mainib seal kahte staatikas (ja teinekord ka dünaamikas) olulist mõistet – (riigikorralduse) raskuskeset ja (riigikogu) tugevust – ning paneb need ka seosesse. Nimelt on riigikogu nõrgaks jäänud ja see on omakorda lasknud valesse kohta nihkuda riigikorralduse raskuskeskme. Küllap on see tõdemus rõõmuhetk mõnele viimaste parlamendi koosseisude kui kummitempli vaate pooldajale, sest härra esimehe ja teiste diskussantide ülestunnistus ju vaid kinnitab pisikesegi mälu olemasolul kummitempli vaadet, kuigi võimuparteide ruuporid muudkui sisistavad, et ei midagi taolist või kõik on hoopis vastupidi, ehkki just nemad on tegelikult need riigikorralduse mehhaanikud ja raskuskeskme sättijad. Eks võib ju mõelda, et tugevust ja raskuskeset on autor loos kasutatud metafoorselt, aga lugeja ei saa selles küll kuidagi kindel olla.