Presidendi käramine kärajatel

Seekordse käramise teemaks oli päris suureliselt pandud “Millist Eestit jõuame pidada?” Tema riigiehitust käsitleva sõnavõtu kompositsioon oli pigem tiirutav: aegajalt asendus veendumus ebakindluse, lihtne selge jutt mõistukõne ning triviaalsed tõed olemuslike probleemidega. Kõik kokku kippus riigi esimese isiku sõnadest vägisi sugenema esitatud küsimusele vastus, et oleme raskustes olemasoleva Eesti pidamisega. Kõikide (ka isegi mõnede väga vajalike) asjade tegemiseks ebapiisava inimressursi mure oli jutus silmatorkav ning mõneti üllatav lahendus sellele probleemile oli ebavõrdse Eesti jutlustamine, mille oht ülemäärase ebaõigluse lõhkuva jõu tekkimiseks on rahvaste ja riikide ajaloost ju väga hästi teada. Et kommentaar ei jääks üksnes õhuliseks vadaks, lisagem siia mõned laused presidendi käramisest endast:

“Pole olemas ühtki loogilist ja õigusriiklikku võtet saavutada ühtlane asustustihedus ja ühetaoline rahvastikukoosseis kõikjal üle Eesti. Järelikult pole mõtet raisata aega ega energiat sellele, et tahta midagi, mis õigusriigi põhimõtteid rikkumata võimalik ei ole. Objektiivselt ei ole. Need, kes seda lubavad, eksitavad rahvast. Näiteks gümnaasiumiharidus on kaasajal ennekõike riigielu küsimus, võib-olla on seda kogu koolivõrk ja mõned teised valdkonnad ei tohiks olla.
Et nüüd ei jääks kõlama üldistus, et president peab ääremaal kiratsevat elu paratamatuseks, siis lubage lisada siia vajalik selgitus.
Kõikjal Eestis peab olema võimalik inimväärselt ära elada. Eluliselt olulised avalikud teenused peavad olema õigel ajal ja tegelikult kättesaadavad. See on miinimum, mida Eesti praegu kahjuks ei täida. Seda peame silmas pidama, kui hakkame valimiste järel mõtteliselt lahti harutatud riigihaldust uuesti, paremini, kokku panema.”

Olen presidendiga päri, et riike ei õnnestu sotsiaalse loomusest tulenevalt rahulikul moel kuidagi arendada ühekordse totaalse mahalõhkumise ja ülesehitamisega, kuid ka parlamendivalimised ei ole siiski (isegi mõttelise) riigi sotsiaalse dekonstruktsiooni-rekonstruktsiooni üritus, vaid ikka pigem üks kollektiivne kognitiivne protseduur, milles demokraatia jõuga valitakse mõneks järgmiseks aastaks pakutud stsenaariumidest ja nende sooritajatest enamusele atraktiivseimad ning nende sobivaks osutumise korral tugevneb neist riigi arenguline toimimine.