Kogu see mõttelõng saab alguse tõdemusest, et teinegi kord suudab vale ise kuidagi valetajale kätte maksta, ilma et keegi asjaosalisestest isegi mõtle kättemaksust. Sotsiaalse ilma üheks oluliseks tunnuseks on võimaluste paljusus paljudes, võimalik isegi, et väga paljudes olukordades. See teeb paratamatuse ühiskondades hoopis teistsuguseks, kui see tuleb ette looduses, kus mõnede asjade juhtumine ja juhtumise viis on õige täpselt ja kindlalt ennustatav. Samas toob sotsiaalses ilmas toimuva osaline aheldumine loodusliku külge kaasa paratamatult selle, et mistahes liigutus sotsiaalses toob midagi kaasa ka looduslikus. Siiski ei tule eelnevast lausest seda välja lugeda, et looduslik määrab otsustavalt ära, mis sotsiaalses saab või peab aset leidma, sest looduses juhtub kogu aeg väga palju asju, mida sotsiaalne ei suuda isegi sedastada, rääkimata siis mingist suunatud mõjust. Nii võikski sotsiaalse organisatsiooni ja loodusliku struktuuri koostoimes tekkida midagi sellist, mis teeb looduslikus kohta uuele mitmekesisusele ja vähemasti pisikesele määramatusele. Nüüd, kui inimesed tegutsevad taolises keskkonnas, siis nii mõnelgi tekib illusoorne soov tegelikkust omatahtsi korrigeerida. Õige tavaline viis seda teha on pettuse abil. Kui moralistid räägivad, et petmine ei ole lihtsalt sünnis ega õiglane, minemata ses asjas palju kaugemale, siis ontoloogid üritavad selgust saada pigem selles, miks vale olemine ja olemus teised on kui tõe rääkimise puhul. Tõeks jälle ei ole siinkohal võetud mitte see nö objektiivne tõde, mille poole teadused ja ilmutus pikka aega kangesti püüeldnud on, vaid pigem igale inimesele tema vaimus olev konkreetne arusaam iseendast ja ilma asjadest. Kui vaimne on looduslikuga teistmoodi seotud kui sotsiaalne, siis on muidugi ilmne, et vaimse ja sotsiaalse märgistamine loodusliku poolt ei käi päris ühte moodi. Aga kas ta on siis teistmoodi seotud? Ehk ei olegi sotsiaalne midagi muud, kui kokkuhoidvate vaimsete vahetu kogumõju looduslikule. Esimesel pilgul on sel võimalusel tublisti jumet ning pärast selle ilmsiks tulekut, on mu endagi jaoks sel väljavaatel jumet ja mõjujõudu üksjagu. Ja kui nõnda, siis muidugi tuleb päevakorrale küsimus, kuidas sotsiaalne kontrollimine ühiskonna sees peaks aset leidma, sest see ei paista kuidagi otse loodusest tulevat, kuid suudab ometi isikuti oma juhtivat mõju eristada. Niisiis peavad üksikud vaimsed vaimseks kooseksisteerimiseks milleski ühises, resp. teatud sotsiaalset loovates piirangutes kokku leppima. Ja need kokkulepped näikse sotsiaalse eksistentsi jaoks olema sedavõrd pühad ja loovad, mille rikkumise korral ühiskonna enesekaitse agaralt tööle kipub, üritades rikkujat ühes tema poolt tehtuga olematuks teha. Nüüd peaksimegi asja tuumale juba päris lähedale jõudnud olema, sest sotsiaalne eksistents ei saa lubada oma üksikutele liikmetele nende tegevuse kontrollimatut meelevaldsust oma isiklike asjade hüvanguks. Ei saa seda lubada ühelt poolt oma normatiivsuse säilitamise moraalsetest mehhanismidest tulenevalt, kuid samuti ka hirmust loodusliku ees, mille toimimise põhimõtteid mõjutada ei ole võimalik muuta ning seal toimuvat saab mõjutada vaid piiratud ulatuses. Nii töötab tõde ka omapärase erineva suurusega silmadega võrguna sotsiaalse ja looduslikku piiril, millest mõnikord lipsavad läbi erineva suurusega valed sotsiaalselt looduslikule ning mõnikord pääseb ta sealt tagasi muutunud kohaliku tegelikkusena, mis vale välja lasnu loodetava eksistentsi saabumist takistab või muudab selle hoopis võimatuks.