1.september 2009 — sotsiaalse aja kulu oluline fookus

Sotsiaalne suvi on läbi ning meie mõõdukal põhjamaal kisub tänasest alates elu taas märksa tubasemaks, mida toetatakse uue hooajaga nii koolides kui televisioonis, nendes meie aja ühiskondlikkuse nii olulistes generaatorites. 1.september kipub praegusel ajal olema üks veider fookuspunkt, kus kiputakse vaatama nii ajas tagasi ajalukku kui ka inimese haridusliku kujundamise läbi tulevikku. Meie hariduslik käekäik näikse hoolimata kooli asuvate õpilaste järsust vähenemisest olema päris kena ning meediakajastuse inimlikult mõistev poolehoid vaid kinnitab seda. Tõesti sümpaatne on jälgida kõikide asjassepuutuvate inimeste asjalikku lähenemist kooliskäimisse ja seal toimuvasse. Selline tasakaalukus näitab hästi, et Eesti ühiskond on kogunud tubli annuse küpsust, mis omakorda annab hea eelduse mõistlikeks otsusteks hariduse, harituse ja harimise vallas. Usun küll, et selleks korraks näikse möödas olema peataolek ja ebakindlus põhihariduse vallas ning vajalikud otsused nii koolikorralduse kui õppekavade suhtes saavad üsna tulemuslikult tehtud. Seevastu märksa rahutum näikse olukord olema ülikoolide rindel, kus viimaste päevade uudised ja seisukohad annavad aimu teatud peataolekust ja närvilisusest. Meedias liiguvad kõrghariduse tippjuhtide jutud ülikoolide paratamatutest liitumistest ja niššidest, skepsisest moodsa saientomeetrilise ja ainuformaadilise uute teadmiste hankimise viisi suhtes, Bologna 3+2 haridusaritmeetika fiaskost jne. Paistab küll, et võitlusvälja keskmes näikse siin olevat hoopis inimesekäsitlusest tulenev ebaselgus üksikinimese ja tema ühiskonna vahekorra küsimuses. Õpetlaste peades näikse ühiselt olevat mõnetine hirm meie tipptarkuse olukorra kohta, kuid hirmude allikad on erinevatel asjatundjatel erinevad. Humanitaarsema kallakuga inimesed kardavad inimese ülemäärast fragmenteerumist ja sel alusel taas sõltuvuse kasvu ühiskondlikust oludest. Teised jälle on ebakindlad nii sisemaiste kui rahvusvaheliste sotsiaalsete olude loomuse suhtes, st teadmise loomiselgi talitleb sotsiaalselt juhitud turumajandus, kuid kas konkurents teadvate sotsiaalsete koosluste vahel on pigem aus või hoopis vabamalt olelusvõitluslik? Ühed loodavad, et uus vajalik teadmine võiks sündida meie endi ühiskondlikust kogemusest (olgu see siis olevikust või minevikust), teised on veendunud, et teadustel ei ole enam kodumaad ning parim, mida suudame on püüda sokutada end edukate teaduskorporatsioonide huvorbiiti ja pareml juhul koosseisu. Sellele ebakindlusele lisanduvad veel majandusraskused ja mõtteliselt suureline teadmispõhise ühiskonna ja majanduse poliitmantra ning tulemuseks ongi päris närviline kõrghariduslaeva kõikumine. Õnneks näikse uuema aja eestlasele omane olema mitte oodata viimase hetkeni ja lasta asjadel kulgeda vaid vahetule olevikule reageerimise teel, vaid kasvõi eelviimasel hetkel ette võtta midagi, mis viimasel hetkel toimuvat endile soodsas suunas liigutab.

Kindlasti on tänase päeva ühe fookuseks tagasivaade 70 aastat alanud II maailmasõda. Tuleb tunnistada, et meie meedia on seda sündmust suuresti tõlgendanud õige kitsast russofoobilisest positsioonist lähtuvalt. See omakorda jätab ettevõtmisest pigem propagandistlikku mulje, kus globaalseid asju vaadeldakse ikkagi suuresti läbi kohaliku perspektiivi. Minu jaoks on tõesti veider, kuidas meie press on selles küsimuses teinud peakangelaseks peaminister Putini ning ignoreerinud suuresti teiste riikide, sh Eesti ja tema peaministri, praegusi seisukohti selle nii kogu Euroopa kui maailma jaoks murdelise sündmuse kohta. Teiseks kultiveeritakse sellega justkui ühte ainuõiget positsiooni iga üksiku isiku jaoks, mis kaugemas perspektiivis soosib riigi usaldamatust tema liikmete isikliku mõtlemisvõime suhtes ning poliitika jäikust meie nii muutuvas maailmas. Küllap on jätkuvalt õige idealistlik ka lootus, et selle suure tapluse kõiki tulemusi on võimalik enamvähem üheaegselt sobivaks teha kõikidele asjaosalistele. See tähendaks justkui kogu sõja kehtetuks muutumist, mis argimõistuselegi paistab arusaamatu absurdina. Pigem on ikkagi nii, et ajalugu kasutatakse jätkuvalt hoolega tänase päeva poliitika tegemisel ning Eestigi on selle väljakutse õige innukalt vastu võtnud. Küsimus kipub taanduma sellele, kellel õnnestub ajaloo argumentide esitamist või mahavaikimist veenvamalt ja rafineeritumalt oma päevapoliitkas ära kasutada.