Üleeile õhtul mängiti seda tükki sadamateatris. Publik jälgis toimuvat suure tähelepanuga ning teatriime sündis. Tükk ise oli väga kavalalt koostatud: vaatajale pakuti valikut kahe moraalses mõttes täiesti erineva olukorra vahel: kas mees siiski pettis naist või mitte, kusjuures mees ise oli naise väljakannatamatu tõejanu ajaks juba teise ilma läinud. Samas oli tükk ikka naisest, mitte niipalju mehest. Psühholoogiliselt olid mõlemad valikud esitatud üpris võrdse ja suure mõjujõuga, nii et vaatajal on ikka üpris raske uskuda rohkem ühte neist kahest võimalusest (mõlemat korraga ju uskuda ei saa). Minulgi oli kohe pärast etendust tunne, et mees pettis, kui järgmisest hommikust edasi olen üha kindlamalt seda meelt, et ta ei teinud seda ning meile etendati naise kahtluseks kujunenud ettekujutust või soovmõtlemist. Küllap on tüki ja selle esitamise headuse indikaatoriks lavalt tuleva psühholoogiline veenvus.