Haiguse leviku viimaste päevade kiire kasv ja meditsiinisüsteemi võimekuse piiride jõudmine nähtavasse lähedusse on pannud valitsuse tegema kiiremaid ja järsemaid isikuvabadust piiravaid otsuseid. Opositsioon üritab kaunikesti nigelat epiidseisu poliitilises lähivõitluses enda kasuks ära kasutada.  Peaküsimuseks jätkuvalt isikuvabaduste piiramise lubatavus, nii on näiteks EKRE juht deklareerinud, et kui vaktsineerimine peaks kuskil kohustuslikuks muutuma, siis see on totalitaarse ühiskonna ilming, mis omakorda ütleja jaoks on lubamatu    Iroonia on siin paraku selles, et rahvuse huve konservatiivselt esiplaanile tõstev grupeering ründab valitsust juhtivaid liberaale isikuvabaduse (kõrvaldamise) malakaga. Haiguse ulatuslik levik, selle tõttu ühiskonna mingi ressurssiga tõsisemasse defitsiiti jõudmine ning vaktsineerimise ja suhtluspiirangute vajalikkus on tõeliseks proovikiviks ühiskonna huvide ja tema üksikliikmete vabaduste seadistamisel. Suuremat sorti isikuvabadus loob hulgaliselt pisemaid sotsiaalseid paralleelmaailmu, mille side ühiskonnaga on õige varieeruv. Praegune, juba kergelt pingestunud vaidlus toob selgesti välja äärmused: vabadusvõitlejate arvates ei tohi veel (või üleüldse) minna ühiskonna kunagi antud vabadusi piirama, teiselt poolt kostab tugevamini ka nende hääl (kaitsevägi, meedikud), et olukorrast pääsemiseks on isikuvabaduse mingis ulatuses piiramine vältimatu. Nii nagu üksikisikute vabadusel on ilmne kohastumuslik aspekt, nii on see vajalik ka paindlikule ühiskonnale keerukamate eksistentsi mõjutavate probleemide lahendamiseks. Küllap ei ole sellise ühiskonna demokraatia seis  kiita, mille liikmed kardavad totalitaarsuse saabumist selgel vajadusel ja viisil probleemi leevendavate piirangute kehtestamise ajal ja järel. Biosotsiaalse viiruse ja ühiskonna mõõduvõtt pingestub lähiajal kindlasti veelgi, küllap saame näha ka vabadusvõitlejate uusi kõlavaid loosungeid, mis paraku viirustele suuremat korda ei lähe.