Viimati sai augusti lõpus tõdetud, et septembris tavapäraselt avanevad koolid ning muugi sotsiaalne vabadus annavad viiruse levimisele tublisti võimalusi juurde. Nüüd, vaid kaks kuud hiljem näeme, et viirus on võimaluse ära kasutanud ja töötab taas hoogsalt nii hooldusasutustes, koolides kui mitut masti üritustel, nii et taas on kohal ühiskonna sulgemise hirmud ja vajadused. Meil on selgeks hoiatuseks kõrval Läti olukord, kus Covid-19 on täiega sotsiaalse kontrolli alt väljunud ning haiglad ei tegelegi enam suurt millegi muuga. Pisut rohkem kui poole aastaga on selgeks saanud ka vaktsiinide tegelik vägi ja selle muutumine ajas. Kõigepealt on ilmne, et vaktsiin ei suuda kõiki inimesi täiel määral viiruse eest kaitsta (inimene ei jää haigeks ega nakata teisi) – vaktsineeritud annavad siiski positiivseid proove, jäävad haigeks ja satuvad haiglasse, kuid neid asju juhtub neil teistega võrreldes oluliselt vähem.  Vaktsiini toime nõrgeneb päris kiiresti, nii et poole või kolmveerand aastaga tekib selge vajadus inimesti uuesti vaktsineerida. Ometi on vaktsiinist selgelt kasu ja üheskoos kontaktide piiramisega õnnestub olukorda kontrolli alla saada. Mõneti pentsiku mulje jätab vabaduste kummardajate heitlus vaktsiiniga, sest selle käigus kipub neil ununema kogu olukorra peamure – viirus ja tema poolt esile kutsutud haigus. Küllap paneb olukorra halvenemine taas ühiskonna ette valiku vabaduse ja selle suurema piiramise vahel ja näitab lakmustestina ühiskonna liikmete vabaduste ja ühiskonna vajaduste omavahelise vahekorra hetkeseisu.