Hiljuti pidas inauguratsiooniloengu hiljuti professoriks valitud René Mõttus ning ta peatus oma loengu alguses tänapäeva psühholoogia olemuslikul võimetusel olla korraga hea inimloomuse kirjeldamisel, indiviidi mõistmisel ja käitumise ennustamisel. Ta rääkis sellest, et psühholoogia on tubli vaimse teatud tunnuste inimrühmades esinemise statistilisel kirjeldamisel, kuid see ei rakendu üldse hästi enamikule üksikindiviididest. Samuti väljendas ta veendumust, et konkreetse indiviidi vaimse käekäigu ennustamiseks ei suuremat lootust lootust leida mingeid universaalsetel ontoloogilistel seostel põhinevaid lihtsasti mõistetavaid printsiipe, pigem tuleb arvutada suures hulgas andmetes leiduvaid relatsiooni ja nende alusel pakkuda välja ontoloogilisi stsenaariume teadmisega, et ega need pruugi kuigi hästi toimida. Tempokast sõnavoost kumasid läbi agnostikute tüüpargumendid, et inimmõistusele ei olegi jõukohane vaimse (isiksuse, mida psühholoogid peavad muidugi vaimseks) olemusest ja talitlusviisist lõpuni aru saada ning tasub pragmaatiliselt leppida nende seoste ja stsenaariumitega, mida praeguse ideestikuga saavutada saab. Niisuguse lootusetuse hoiaku aluseks pakutud aju keerukuse argument (iseäranis kui seda kinnitasid miskid miljardite suurusjärgus arvud) on muidugi küsitav, iseäranis kui näed seda, mis aju ja närvisüsteemi uurimisel toimub. Empiirikul võib ju kergesti ontoloogiline masendus tekkida, iseäranis, kui andmed on väga suurtes kogustes kokku kogutud ja miskit täitsa uut tõde avavat sealt ei paista. Professori pakkumine tegelda psühholoogias peamiselt andmete kogumise ja nendes tunnuste relatsioonide püüdmisega on ju tuttav motiiv, füsioloogide-epidemioloogide tõe leidmise metodoloogilises vaidluses räägib epidemioloogide vaade suuresti sama juttu ja usub põhjuslikkuse tuletamise avastatud relatsioonidest. Füsioloogid seevastu eelistavad funktsioonidest rääkides tugineda olemuslikule võimalusele põhjuslikkust tuvastada ja kirjeldada. Mõlemad vaateviisid vajavad oma mõistelist aparaati ja tõepoolest ei saa tagajärjekalt neid mõistelisi vahendeid vabalt vastastikku vahetada. Sellest tõdemusest saab tuletada sedagi, et psühholoogia on eeskätt ikka sotsiaalteadus, mitte mingit sorti antropoloogiana humanitaar- või loodusteaduste valdkonda kuulub ettevõtmine. Tundub küll nii olema, et psühholoogiat kimbutab mõisteline defitsiit ja selles vallas olukorra parandamiseks ei ole pääsu kindlama vaimse põhistruktuuri ja sellega seotud funktsionaalsust kirjeldava vaatestiku loomisest, testimisest ja edu korral kasutamisest.