Muidugi kasvatab nii üldist kui kohalikku ärevust paarikümne viimase päeva jooksul toimunud suurte sotsiaalsete jõuvõtete kasutamine ajalooliselt tundlikes kohtades: kõigepealt aserite rünnak Mägi-Karabahhis, mille tulemusena lahkuvad sealt loetud päevaga pea kõik armeenlased; seejärel järsku lahvatanud relvakonflikt Palestiina Hamasi ja Iisraeli vahel ning lõpuks tehti katki Soome-Eesti gaasijuhe. Küllap ei ole need sündmused omavahel olemuslikult seotud, kuid nende ühismõju loob ebastabiilsust nii täna kui homme. Kuskile ei ole kadunud mõõduvõtt Ukrainas, aga uutel olukordadel on muude mõjude seas ka võime seda taplust varjutada. Nii et riikide ja rahvaste vahelise eskalatsiooni kasv on päris ilmne ning ajaloo lõpu jutlustajatel on paraku tarvis oma vaateid korrigeerida, sest passiivsed naivismid ei ole praegu inimkonna eksistentsi kujundajad ja ajaloolis-ideloogilisel pragmatismil näikse riigijuhtivate peades taas järjest jumekam olema. Eks paistab, kas tempokas eskalatsioon jätkub või oli juhtunu vaid fluktuatsioon mõistuspärase ajaloo loomulikus kulus.