Eesti filosoofid said nädalapäevad tagasi taas Tartus kolmeks päevaks kokku ehk 4. aastakonverentsiks taas kokku. Trehvasin ise vaid mõneks minutiks esimesel päeval ülikooli raamatukogu konverentsisaali, kus Eduard Parhomenko alustas pikemat arutlust taevast. Astusin läbi raamatukogu pühast toast, kus kahe teise seas ka näitus Tartu filosoofiast, kuid millegipärast jäi mulle sellest kuidagi kõhna tunne, et kas rohkem siis ei olegi seda meie filosoofiat.
See-eest võtsin ürituse teist päeva väga tõsiselt ning kuulasin ära viimsegi sõna, mida esinejad sel päeval avalikult kõnelda võtsid. Kõigepealt õnnestus esimest korda elus laivis nautida Rein Ruutsoo soolot filosoofiast Tartu Ülikoolis Eesti Vabariigi esimese faasi aegu. Professor oli õige sirgelt karmi ütlemisega nende väheste vaimse olukorra kohta, keda tol ajal üldse filosoofiks saigi pidada. Igatahes oli tema jaoks tookord päris filosoofia Tartus pigem üksikute eralõbu, kuid siiski sedavõrd ahvatlev, et keeras mehi (eriti Ramulit ja Koorti) omavahel korralikul vargamäelikul viisil tülli nii et tolmas. Siis tuli Kalevi Kull, kes võttis filosoofiat õige laias tähenduses kõrgtasemel tagajärjeka mõtlemisena, mida viljelevad kõik targad tuntud inimesed, keda läbi aegade Tartus on ikka päris mitmeid olnud. Kalevi poolt meenutatud isikutest enamus ei olnud filosoofid selle sõna kitsamas tähenduses, vaid pigem teadlastena endale tuntust kogunud. No vot, Kalevi Tartu vaimu rekonstruktsiooni põhisisuks oli arusaam, et kõik Tartu akadeemilised kuulsused on mingis vaimses mõttes sarnased. Seda sarnasust väljendab organitsism, realistlik idealism, etnofuturistlik kallak jm ning hoolimata nende õige erinevast elukäigust, päritolust, tegevusalast ja sarnasus tuleneb mingi osa Tartu vaimu pugemisest kuskile nende meeste sisse. Kuigi ruumis olnud päris filosoofidele see jutt kuigi hästi ei istunud, sai Tartu vaim ise sellest kindlasti kõvasti tuge ning seepärast oli tegemist igati tänuväärt ettevõtmisega.
Järgmiseks esitati 4 ebaühtlase tasemega ettekannet nõukogude perioodi filosoofia kateedrist ja mulle oli see muidugi põnev värk, sest olin tudengi ja aspirandina võtnud õige mitmeid filosoofia kursusi läinud sajandi kaheksakümnedate aastate teisel poolel ja nende käigus kokku puutunud enamiku tolle aja filosoofidega. Eks kõigepealt väärib tähelepanu selline ettevõtmine ise, küllap ollakse asjaosaliste arvates ajaliselt juba toimunust sedavõrd kaugel, et mälust jõuga kustutamise asemel oldi valmis meenutama ja hinnangut andma. Samad küsimused võeti vabamas õhkonnas üles veel ka meenutuste õhtul ülikooli kohvikus. Hakkamata täpsemalt refereerima, mida keegi ütles või arvas (kui ma seda päris täpselt enam mäletakski), jäi mu meelest ikkagi domineerima nendest juttudest üks pragmaatilise õigustamise hoiak, niisamuti nagu see paljudes teisteski rohkem või vähem politiseeritud valdkondades tavaliselt on toimunud. Alguses toodi filosoofe Venemaalt, siis hakkas neid tulema ka eestlaste seast. Ajad olid ses mõttes lihtsad, et oli ainult üks õige filosoofia, kuid samas ka keerulised, et õigetki filosoofiat sai mitut moodi mõista ja tõlgendada, mis andis mõtlejatele siiski indu tegutsemiseks. Palju ei ole muidugi öelda õpetamise kohta, sest pidi olema ju tegelikult usutunnistuse jagamine, sest vaba argumenteerimine koolitundides polnud võimalik. Ega see kohustuslikus korras mõtlemine ei olnud paljudele kuigi kerge ettevõtmine, sest ikkagi paistis see ideedega vehkimine neile pigem ühe tähendusetu jurana, millele muidugi aitas üksjagu kaasa mõnede tollaste õppejõudude õige raskepärane suhtlemisstiil. Teised läksid jällegi mänguga kaasa ning noppisid sellest kasuliku või vajaliku, sest suurte filosoofiliste süsteemidel on paratamatult vajadus ikka ühtedele ja samdele küsimustele vastuseid otsida. Vaidlusi põhjustavaks dilemmaks on jäänud siiamaani küsimus, kas parem oleks hoopis ilma igasuguse filosoofia õppimiseta või siis kasvõi viletsa kursusega. Tollel päeval tolles auditooriumis kippus vaekauss ikka viimase variandi kasuks kalduma. Päris armas oli ka kuulata jutte raskustest vajaliku kirjanduse, mida saatis sageli ikkagi tõdemus, et needki nii suure vaevaga hangitud kirjaridade saatus oli õige sageli lugeja silmi ootama jäädagi. Tubli annus pragmaatilist tõtt on selleski tõdemuses, et nõukogude kord oma kateedritega alles tekitas kriitiliseks massiks vajaliku mõnikümnest elukutselisest filosoofist kogukonna, kus saigi hakata tavapärasemal sotsialiseeritud viisil eesti ülikoolifilosoofiat edendama. Eks sellesse arenguketti kuulu omal moel ka seesama eesti filosoofia aastakonverentside pidamine.
Kolmas konverentsi päev oli meie filosoofia olevikust. Pisut üllatas, et hulk meie parimaid filosoofe sel päeval üles ei astunud.