Ei ole põhjust kahelda, et 2022. aasta esimene poolaasta tähistab suurt muutust Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste senises eluviisis ja järgmistes sammudes ning on juba reserveerinud endale koha paljude riikide ajalooraamatutes, kuigi millegi ajalooraamatusse jõudmine võtab tavapäraselt vähemalt inimpõlve aega, seni kuulub toimuv pigem poliitika valdkonda. Naabruses toimuvad arengud muutsid Vene värgi enesetunde juba eelmise aasta lõpus sedavõrd halvaks, et olukorra parandamiseks ei nähtud enam muud varianti kui sõda oma samuti suure naaberrahva vastu, kellega moel või teisel oli jagatud sajandite pikkust ühist teekonda. Nüüd on lahingud kestnud üle 100 päeva ning tegelikud rindejooned nii sõjalises kui majanduslikus mõttes hakkavad omandama selgemini hoomatavat kuju. Ukraina poolt vaadates ei paista veel kuskilt murrangut, pigem dikteerib Vene pool jätkuvalt sõjalistel rinnetel toimuvat. Niisamuti hakkavad selguma suuremad mõjud, mida kõikidel sõja, majanduse, ideoloogia ja meedia rinnetel toimuv ümbritsevale maailmale kaasa toob. Senine riikide majandamisviis on otseselt sõjast ja sellest lähtuvatest sanktsioonidest tugevasti häiritud ning käimas on üks tempokas üleminekuaeg uute oludega kohanemiseks ning järgmise stabiilsuse ennustamisega ei tegelda praegu üldse.

Ka Eesti poliitikud on selles niigi keerulises olukorras senisest oma poliitteatri valimistega ettemääratud stsenaariumist tüdinud. Isegi sedavõrd, et erakorraliste valimiste võimalust vaeti veel nädalapäevad tagasi, valitsuskriisi avalikul käivitumisel, päris suure innuga. Põhiseaduse punktid valitsuse ja parlamendi erakorralisest vahetumisest pälvisid meedias suurt tähelepanu ning muu hulgas arutati sedagi, kui hästi põhiseaduse reeglistik toimetab praeguses keerulises olukorras. Senine koalitsioon lõpetas peaministri jõulisel initsiatiivil (vallandas hetkega partnererakonna ministrid)  erimeelsuste ja omavahelise usaldamatuse tõttu tegevuse ning oravapartei võttis uue võimukoalitsiooni selgumiseni riigi igapäevase juhtimise täiel määral enda teha, ka sellist stsenaariumi ei ole taasiseseisvunud riigi elus veel läbi mängitud.  Nüüd on kahest võimalikust ühe võimukolmiku loomisega algust tehtud, aga ikka räägivad läbirääkimisi alustanud osapooled edasisest koostegutsemisest õige erineval viisil, oma soove, jooni, ideid jms innukalt jupi kaupa rõhutades. Kogu viimaste nädalate sündmustik viitab selgesti, et suurte kriiside aegne ühtsuse vajadus ning seda väljendav retoorika osutus kohalike võimumängude ihast nõrgemaks ning soov sõjast lähtuvaid muresid asendada hoopis sisepoliitilise mõõduvõtuga jällegi üpris suureks. Eks lähikuud annavad arutust, kuidas riigirooli juures rapsimine ühiskonna kohanemisvõimele ja toimetulekule mõjuvad. Energiahindade kasv ja kiire inflatsioon ning nende näitajate lähiaasta perspektiiv on juba praegu üpris kurnavad, millele praegu pakutakse põhiliselt elame-näeme reaktiivseid lahendusi.