kolm kuud ideede võitlust Ukrainas …..

Kolm kuud on Venemaa rünnanud Ukrainat oma kinnisidee teostamise nimel, mille praeguseks hinnaks on kümned tuhanded inimelud, kümned purustatud linnad, tuhanded hooned ja rajatised. Avalikult esitatud põhjendused niisuguseks tegevuseks on otsitud ega ole kuigi otseses seoses kinnisideega, sest see peab juba praeguse ja lõplikust kindlasti palju väiksema hinna tõttu olema algselt räägitust oluliselt suurem. Üpris paradoksaalselt haldab üks suur rahvas oma asjade ajamiseks maailma suurimat territooriumi ja ta väljendas enne sõjakäigule asumist suurt hirmu oma julgeoleku pärast.  Sellegi hirmu tegelikus suuruses on üksjagu alust kahelda, iseäranis pärast praalimisi, et soovi korral võidakse ükskõik millisele inimeste kooslusele pasunasse anda või võimaliku ohu tekitaja teise ilma saata. Ründajate kinnisidee näikse olevat sedavõrd suur ja irratsionaalne, et selle omajategi jaoks ei ole võimalik ideed lühidalt ja selgelt formuleerida, pigem annab sellest aimu ajaloo kulg ühes sooritatud tegude ja praktikatega, mida nemadki püüavad oma arusaamadega klappivalt esitada. Sõja teise poole, ka arvult suure rahva, sõdimise idee on seevastu märksa selgem – saada endale kindlamalt kätte võimalus otsustada ise omi asju ning pääseda suure kinnisidee teostamise ja teostajate  küüsist. Inimkonna ajaloo vaatepunktist vanade ideede võitlus on taas võtnud väga metsiku vormi ning sellesse üritatakse kaasa kiskuda paljusid riike ja rahvaid. Kolme kuuga on riikide suhtumine toimuvasse teinud läbi tuntava arengu vastandumisest suurema kohanemiseni, kuid raske uskuda, et järgmiste kuudega ideede võitlus senisest oluliselt rahulikuma ja tsiviliseerituma vormi saab.