Eks meedia puhul võib täheldada nii võimendavat kui tunnetavat aspekti ning erinevad väljaanded realiseerivad oma lugudes ja nende saamise protsessis neid aspekte erinevas proportsioonis. Otsejoones kõmulehed tegelevad põhiliselt võimendamisega ning nad on võimelised võimendama ükskõik mida, mistõttu pikemas ajalises perspektiivis nende sõnumites päris raske eristada suurendatud tegelikkust sotsiaalsest mürast. Küllap Postimehe ambitsioon on olla tunnetav…
Eesti ühiskond läbis äsjaste valimistega taaskord enda vaba organiseerimise tähtsa verstaposti, mis loob ja mõjutab meie sisemist struktuuri ja tegevusi väga suurel määral. Paistab, et iga järgmise korraga lähevad valimised asjalikumaks ning teatraalsuse roll kahaneb järjest, mis mõneti paradoksaalsel kombel on seekordse poliitjõudude selektsiooniga meie esinduskogusse toonud taas rohkem kultuuriinimesi ja vähem sporditähti. Hakkamata pikemalt…
Tänasel EV järjekordse aastaringi täitumise päeval on paslik tõdeda, et sotsiaalse mehhaanika sõnavara aitab õige piltlikult meie sotsiaalse ontoloogia hetkeseisu ning edaspidiseid väljavaateid iseloomustada. Selge see, et meid ümbritsevad olud ja väliste jõudude spekter on lühikese ajaga tublisti muutunud – idanaabri musklid ei piirdu enam oma territooriumil jõul põhineva ühiskonnakorralduse kehtestamisega, vaid nendega üritatakse taolist…
Need on sotsiaalse ehituse ja toimimise kolm vägilast.
Hommikune riigitelevisioon tutvustas varastele vaatajatele personaalbrändimist, mis peaks iga selle viljeleja toimetulekut selles va moodsas muutuvas kiires maailmas kindlasti parandama. Kõlab muidugi mitut pidi vahvasti, aga praktiseerijaid enesemüügist vits ikkagi ei päästa.
Valimiste eel ja sakilise euroarengu ajal kohtab sagedamini mitut masti tegelaste suust ütlust “Keegi X (poliitiline vastane või konkurent vähemasti) ei mõista või ei tunne majandust” ning avalikus ruumis ringleb päris ohtralt ideelist rämpsu, mis võimu kätte sattununa kanaliseeritakse sotsiaalsete jõududega inimeste käitumist juhtivateks soliidses sotsiaalses kostüümis olevateks lollusteks. EE6 teatab oma staatusele omase enesekindlusega…
Mustade, aga siiski natuke värviliste mummuliste kaantega filosoofiaraamatute sarjas ilmus läinud aasta päris viimases lõpus Carl Gustav Hempeli (1905–1997) kuulus peaaegu tänapäevase teadusfilosoofia üldkäsitlus “Loodusteaduse filosoofia” (originaalis 1966). Meie muidu nii teaduste lembese rahva keeles on teadusfilosoofia kirjasõna hulk ja maht õige kasin, nii et selles vallas on niisuguse teose tõlke ilmumine tähtsaks sündmuseks, mis vaatamata poole sajandi pikkusele hilinemisele…
Jälle on käes ajad, kus lähemate kuudega testitakse korralikult raha väge sotsiaalsete asjade korraldamisel. Mulle meenus, et olen LÜLIsse sama pealkirjaga sissekande juba teinud, kuid eks kordus viita vist hetkel mu peas uute mõtete vähesusele. Aga Kreekas demokraatlikult võimule tulnud valitsus tahab ilmatute võlgade asjus võlausaldajatega uuele kokkuleppele jõuda, mis (võõra) raha survet ühiskonnale vähendaks. Kreeka…
Seekordse käramise teemaks oli päris suureliselt pandud “Millist Eestit jõuame pidada?” Tema riigiehitust käsitleva sõnavõtu kompositsioon oli pigem tiirutav: aegajalt asendus veendumus ebakindluse, lihtne selge jutt mõistukõne ning triviaalsed tõed olemuslike probleemidega. Kõik kokku kippus riigi esimese isiku sõnadest vägisi sugenema esitatud küsimusele vastus, et oleme raskustes olemasoleva Eesti pidamisega. Kõikide (ka isegi mõnede väga vajalike) asjade…
Aasta algas ühe sotsiaalse vulkaanipurskega Pariisis, mille energia pärineb suuresti eetika valdkonnast. Niivõrd võimast moraalset kokkupõrget ei näe just sageli, kuid kindlasti ei ole tegemist siiski ka mingi üleilmse apokalüptilise sündmusega, pigem ikka ühe verstapostiga inimkonna ühtse küla moodustamise teel. Niisiis põrkusid vana maailma ühes kõige tähtsamas kohas sotsiaalse ontoloogia vaatepunktist radikaalne fundamentalism ja radikaalne relativism. Mõlema…