Veebruari lõpus valimiste reaalse käivitumisega alanud Eesti ühiskondliku mehhaanika plaanilise värskendamise protseduur andis eelmisel nädalal oma resultaadi koalitsioonileppe ja võimuteo mandaadi saanud uue valitsuse näol. Kui vahetult valimiste järel oldi õnnelikud, et võitlus sai jälle võideldud ning Toompeale on tulnud üksjagu uusi seltskondi ja isikuid, siis viimaseid nädalaid on sisepoliitikas iseloomustanud pigem poliitiliste võitjate ja kaotajate (ühes mõlema arvukate kaaskondadega) süvenev tusameelsus, et asjad ei lähe sisuliselt ega vormiliselt nii nagu vaja. Aga kuidas oleks vaja? Ikka hoogsalt rahva õnne suunas, aga need va olud nii rahva sees kui ümber on poliitmehhaanikutele mingis raskesti mõistetavas muutumises, mis ei näita kuigi selges valguses õigeimat teed õnne suunas. Eesti sees jätkub sotsiaalse organismi kontsentreerumine, vaevad lohiseva taristusärgi tööshoidmisega ja mehhaanikute põlvkonnavahetus, meie ümber jätkub samuti hoogsalt uue rahvusvahelise reaalsuse kujunemine ja ilmselt väga vähe on neid, kel on aimu, millal ja milliseks kujuneb järgmine stabiilsem seis rahvaste ja riikide vahel. Ei ole siis ime, et võimutegijate riigijuhtimise 4 aasta plaan sai selline nagu ta on, s.t tublisti maitsestatud juba eelmisest riigikorrast tuttava verbaalverbilise vahuga, milles algusest liikuma hakates kohtab tegusõnade (NB! Need viitavad ju tegutsemise viisidele) paraadi ei vähenda-ei suurenda-kaalume-analüüsime-arendame-soodustame-tunnustame-jne ja tagasi. Mõnikord paistab poliitmehhaanikute erialane tegevus musta kasti soovi(ideaalis ideede)kohase sättimisena, milles neile huvi pakub põhiliselt rahaline sisend-väljund, millele omakorda reageerib kuidagi nende vahele jääv raskesti hoomatav (iseäranis võimalikult suure isikuvabaduse tingimustes) ühiskondlike mutrite ja sõlmede kogum, kelle rahulolu, õnnelik eksistents ja eneseteostus pidi ju kogu juhtimise püha eesmärk olema. Meid asjaolude soodsa kulu korra järgmisel neljal aastal juhtiv tekst on struktureeritud 21 lõiku alates lastega perede toimetuleku parandamisest kuni kodanikuühiskonna arendamiseni ja küllap need lõikude pealkirjad esitamise järjekorras kõnele sellest, mida selle loojad ja teostajad Eesti mehhanismiga teha tahavad. Hakkamata pikemalt kogu rida uurima, tõdegem, et esimesed kaks (lastega perede toimetuleku parandamine ja madalapalgaliste toimetuleku parandamine) ning riigireformimine viitavad Eesti senise mehhanismi soovimatutele tulemustele ja nende riigitoega korrigeerimine tsementeerib lühemas perspektiivis paradoksaalselt küll olukorra enda tekitanud mehhanismi, aga pikemas vaates võivad seda üksjagu rikkuda. Samas oleks käesolev ja teisedki koalitsioonilepped eraldi ja üheskoos võetuna alates selle keelekasutusest, loomise protsessist, realiseerimisest kuni tegelike mõjudeni välja tänuväärt materjal akadeemiliseks uurimistööks kõikidel selle tasemetel, mille tulemused muudaks ühiskonna tajumist ja juhtimist märksa mõistuspärasemaks. Äsja esitatud argumendi alusel ei paista tegutsemisele Eesti mehhanismi muutmise vallas alternatiivi kusagilt, küsimus on ikka valikus kosmeetika ja ravi vahel. Ja ravisidki on meditsiinis teadupärast mitut sorti etioloogilisest sümptomaatiliseni, millele järjest enam eelistatakse taas hädade ennetamist nii palju kui see vähegi võimalik on.