Eks meedia puhul võib täheldada nii võimendavat kui tunnetavat aspekti ning erinevad väljaanded realiseerivad oma lugudes ja nende saamise protsessis neid aspekte erinevas proportsioonis. Otsejoones kõmulehed tegelevad põhiliselt võimendamisega ning nad on võimelised võimendama ükskõik mida, mistõttu pikemas ajalises perspektiivis nende sõnumites päris raske eristada suurendatud tegelikkust sotsiaalsest mürast. Küllap Postimehe ambitsioon on olla tunnetav võimendaja, kuid tänase paberlehe mõned lood viivad mõtte hoopis PMi tunnetuse tundlikkuse tasemele. Probleeme ei ole päevakajalisega (lennuõnnetuse ja rahva õnnetuse kajastamine), kuid mõneti üllatab üle lehekülje lugudega suur autoriteediga mõjutada püüdev tähelepanu  arstiabi korralduslikule suutmatusele ja väljarände halbusele, sest siiani kippus paljudel meedias esinutel mõlema teema kohta domineerima ikka üksjagu positiivsem või isegi heakskiitvalt õigustav arvamus. Meie asjade seisu iseloomustab ka see, et meie meditsiinis toimuvat kutsutakse uurima maailmapank ja rahvastiku silmnähtavalt ohtlikku kängumist on asunud meile pikemalt seletama juhtivteadurid. See, mis ühiskonna paljudele tavaliikmetele oli näha ja tunda juba aastaid, on nüüd saanud ka autoriteetidele ärevama kõnepruugi ja kirjatööde motiiviks. PM võimendab neid igati korralikult, kuid tagantjärgi tarkuse korras võinuks temagi juba mõnda aega tagasi neis küsimusis oma sotsiaalset tundlikkust suurendada mitmekülgsema sõnumivalikuga ühiskonna erinevatest tsoonidest.