Täna said valitsuse üksmeelse heakskiidu uued põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad. Tegemist on väga olulise sotsiaalse kavatsusega, mis mängitakse maha konkreetsetel inimestel. Ei hakkakski siin arutama viimase hetke vigurdamisi nende edasilükkamiseks, vaid märgiks paari aspekti, mis ettevõtmise tähendusse puutuvad. Esiteks ei ole mingit kahtlust nii praeguste kui uute õppekavade ülisuurest rollist meie ühiskonna genereerimisel, nii et kui õppekava üksjagu remonditakse, siis tulemuseks on ka omajagu teistsugune noor ühiskonna liige. Koolis veedavad õpilased väga suure osa oma tolle eluperioodi teadvusel olemisest ning kooli kõrgelt organiseeritud elukorraldus ei saa jätta oma tööd inimese sotsiaalsel vormimisel kuidagi tegemata jätta. Uue õppekava ootused ja lootused vastuolulised, sest räägitakse küll vabadustest ja drillimise vähendamisest, kuid samas soovitakse igas aines järjest täpsemalt fikseerida ja järgida õpieesmärke ja omandatavaid pädevusi ehk teisisõnu seada õppimisele senised täpsemaid sotsiaalseid raamistusi.

Teiseks üllatab väga tublisti haridusministri ja ministeeriumi paberites kõlava põhikooli peamissiooni õõnsus ja ebarealistlikkus. Niisiis väidetakse “Põhikool kindlustab kõigile õpilastele eakohase tunnetusliku, kõlbelise ja sotsiaalse arengu ning tervikliku maailmapildi kujunemise – ta peab andma tervikliku pagasi, millega elus hakkama saada. Gümnaasiumis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus, et õpilased leiaksid huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda edasine haridustee. ” Ei tea küll, mida mõeldakse põhikooli lõpuks kujunema pidava tervikliku maailmavaatena, sest sotsiaalne maailm muutub aina keerulisemaks ning areng kaasaegse ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks saamiseks võtab aga rohkem aega, kuid nüüd järsku peab maailmavaade olema olemas 16. eluaasta kandis. Mu enda isiklik elu ja õppejõu kogemus räägib küll ainult sellest, et maailmavaate elemendid hakkavad sel ajal kõige paremal juhul kujunema ning valmis maailmavaatest sel ajal isegi ei mõelda veel. Kindel see, et selline maailmavaade ei saa põhineda sisemisel veendumusel ning paremal juhul saab see olema ühiskonna poolt peale surutud. Kui põhieesmärk õppekaval on juba sedavõrd võimas pandud, siis on päris selge, et sõnadega mängimist peab ses õppekavas kindlasti päris ohtralt leiduma. Oleks muidugi hea, kui uue inimese meisterdamise käsulaudade tegelikkuseks saamisel oldaks ikka nii realistlikud ja painduvad, et päris ellu korralikku bluffi ikka üle ei tõsteta.