“Avatar” — taaskordne ihalus ameerika unelma järele

Mõned päevad tagasi sai samuti seda kinokunsti tähtsaks verstapostiks ja suureks õnnestumiseks reklaamitud filmi kaemas käidud. Eks lokaalselt ole mage see, et Tartus ei olnudki 3D filmi täies tehnilises jõus võimalik kogeda, kuid 2D versioongi andis aimu toimuvast. Muidugi ei ole võimalik kogenematuna öelda, kui mitu protsenti ühe D puudumine muljest ära võttis, kuid küllap on see kadu suuresti seotud linateose vahetu füsioloogilise mõjuga ning vaevalt loo vaimsest sõnumist midagi olulist saamata jäi. Ei ole suuremat kahtlust, et säilinudki füsioloogiline mõju oli selgesti hoomatav ning andis aimu filmitegijate püüdlusest panna vaataja filmi ajaks totaalse filmireaalsusega hõlvamise olukorda, kus tema nägemis- ja kuulmismeelt väga jõuliselt stimuleeriti kinolinal nähtava ja kõlaritest kuulduvaga. Et kinosaalis vaatajal erilisi valikuid meeltele sisu andmiseks ei olnud, siis ei olegi väga imestada, et film suudabki õige jõuliselt, isegi brutaalselt, vaataja haarata oma visuaalsesse ja audioruumi. Kindlasti ei ole 3D reaalsuse asendamise üritamisel mingi lõppjaam, sest filmi poolt otseselt mõjutamata jäi vaatajale veel küllaga ning neidki on vähemasti põhimõtteliselt võimalik tõhusalt toimiva stimulatsiooniga täita. Niimoodi võib ju üritada inimvaimu järjest rafineeritumalt suunata ja/või segadusse ajada, kuid tulemuseks on jätkuvalt üksnes rohkem või vähem kallutatud, mitte aga mingi uus päris tegelikkus. Niisamuti ei ole veel mingit põhjust olla veendumusel, et mõnede D-de lisamine muudaks suuresti filmi sisu ja sõnumit, selle edasiandmiseks piisab jätkuvalt kahest D-st täiesti. Pigem jääb isegi tunne, et sõnumi mõttes on rohkem D-sid mõeldud abivahendina pigem neile, kelle tavapärane nägemisvõime ei võta kinni selles olevat sõnumit. Seega on lisandunud D-d üksnes abivahendid närtsima kippuvate meelte turgutamiseks. Kindlasti üritatakse kino nö reaalsemaks muutmiseks järjest edasi liikuda, sest vaatajad muutuvad järjest uskmatumaks ning nende vastuvõtuvõime korralikuks käivitamiseks tuleb seda aga paradoksaalselt järjest füsioloogilisema innustusega mõjutada.

Sisu poolest oli nähtud lugu ühelt poolt õige palju korratud hea ja halva mõõduvõtmine, mida teiselt poolt dekoorina kaunistas omapärane ja värskelt mõjuv kompilatsioon vanast mütoloogiast (Pandora ja Avatar), närvi ja muudest võrgustikest toituvast tehnoloogilisest moekusest ja pisut rafineeritumast ameerika patriotismist. Mulle oligi lugu suuresti mitte kuskil kaugel taevakehal, vaid hoopis siin ja praegu ameeriklaste peas toimuvast. Ses mõttes võib ja saab linal toimuvat vaadata nii eneseirooniana oma senise õige brutaalse võimuiha suhtes
kui ka eluterve soovina hakata uut ameerikat tegema, mis peab olema hea, kuid ometi kõigist võimsam ning teisi imetlusega alistav. Jah, tõesti, selles filmis ei olnud sisuliselt uusi teemasid, vaid oli õige osavalt kokkupandud ja esitatud vanu tuntud teemasid. Aga see osavus väärib kindlasti tunnustust nii oma leidlikkuse kui mitmekesisuse poolest, mis võimaldab erinevatel vaatajatel näha selle kahe ja poole tunni jooksul õige erinevaid lugusid ning avastada neist hoopis erienvaid sõnumeid. Kindlasti on ju film hea, kui see on tehniliselt põnev ning sisult üksjagu mõtlemisainet pakkuv.