Valik mõjukaid bioeetika tekste on nüüd saadaval eesti keeles

Bioeetika võtmetekste. Antoloogia
Koostaja Kadri Simm, toimetaja Tiiu Hallap, tõlkija Kalle Hein. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 407 lk.

Bioeetika nii termini kui valdkonnana tekkis Ameerika Ühendriikides alles 1970. aastatel, kuid on vähem kui poole sajandiga levinud üle kogu maailma ja teinud läbi tormilise arengu. Mõni aeg tagasi uuriti Ameerikas innukalt seda, kes tookord seitsmekümnendate alguses mõtles välja termini ’bioeetika’ ning kuid pretendente sellele aule on olnud mitmeid, pälvib enamasti selle  biokeemiaprofessor Van Rensselaer Potter. Kui algselt oli see pigem nii omapärase keskkonnaeetika ning ameerika mässumeelsemate filosoofide ja teiste humanitaarteaduste esindajate, vaimulike ja kodanikuliikumise aktivistide alternatiivne antipaternalistlik vaade meditsiiniga seotud eetilistele probleemidele, siis mõne aastakümnega tõrjus bioeetika korraks ingliskeelses maailmas pea täielikult kõrvale arstieetikal põhineva traditsioonilise meditsiinieetika. Nüüdseks on bioeetika nii täieõiguslik akadeemiline valdkond ülikoolides kui ka praktilise tegevuse ala tervishoiu valdkonnas ning organiseerunud institutsioonidesse (n.t eetikakomiteed ja nende süsteemid ja erialaseltsid)  nii riikide, maailmajagude kui üleilmsel tasandil. Erinevalt eaka traditsioonilise meditsiinieetika pigem napist kirjasõnast, iseloomustab bioeetikat vastupidi väga mahukas erinevates žanrites kirjatööde hulk alates ajalehtede artiklitest; doktoritöödest ja artiklitest akadeemilistes väljaannetes; raamatutest ja juba mitmes väljaandes ilmunud mitmeköitelisest entsüklopeediast; regionaalsetest, riiklikest ja rahvusvahelistest konventsioonidest ja deklaratsioonidest kuni moodsa meedia võimalustel põhinevate saadete ja filmideni.  Lõviosa sellest on vähemasti originaalis loodud inglise keeles ning eesti keelde on vahendatud seda pigem juhuslikul moel ning tagasihoidlikus koguses. Seetõttu on Tartu ülikooli praktilise filosoofia dotsendi Kadri Simmi koostatud kogumik bioeetika mõjukatest tekstidest väga oluline täiendus seni pigem kasinasse eestikeelsesse bioeetika literatuuri, mis omakorda aitab lugejal mõista mõnesid bioeetika olulisi probleeme ning nende analüüsimise ja lahendamise võtteid asjakohase sõnavara ja argumentatsiooni abil.

Elame tänapäeval pragmaatilise interdistsiplinaarsuse ajastul ning bioeetika kuulub kindlasti selle lähenemise parimate ja produktiivsemate näidete hulka. Kui meditsiinieetika on läbi aegade meditsiini eetiliste probleemidega tegelenud eeskätt arsti tegevuse vaatevinklist, siis bioeetikas on see vaid üks viis teiste hulgas meditsiinis toimuvat mõista ja suunata. Bioeetika ei ole siiski arenenud sugugi üksnes üksikute säravate intellektuaalide iseäraliku uudishimu pinnalt, vaid hoopis avaramalt sotsiaalselt aluselt, mida sisustavad 20. sajandi teisel poolel järjest enam domineerima pääsenud isiku- ja rahakeskne ühiskonnakorraldus ning meditsiini enda arengust tingitud uued võimalused (intensiivravi, kudede ja organite siirdamine, ajusurm, reproduktiivsed tehnoloogiad, genoomiline meditsiin, ravi ja tervishoidu juhtivad infotehnoloogilised lahendused jmt)  ja nendest tulenevad dilemmad ja valikud. Kui bioeetika algusaegadel tuli meedikute ja filosoofide vahel sageli ette üksteise umbusaldamist, siis juba läinud sajandi viimasel aastakümnel oli bioeetikas sisuline ja produktiivne interdistsiplinaarsus juba tõsiasi ning valdkonna suuremate ja väiksemate probleemide lahendamisse oli oodatud lisaks humanitaaridele ja meedikutele juristide, sotsiaalteadlaste, psühholoogide, majandusteadlaste ja teiste erialade esindajate panus.

Kogumiku sihtrühm ja käsitletavate teemade valik
Kõige paeluvamad on selle antoloogia tekstid ikka filosoofialembesele pigem akadeemilist käsitlust hindavale lugejale ning neist ei leia lühikesi ja konkreetseid käsulaudu kindlates olukordades tegutsemiseks. Raamatu sisukorda ja koostaja saatesõna (lk 373) lugenuna saab selgeks, et kogumiku eesmärgiks ei ole avaldatud tekstidega  anda võimalikult laiahaardelist pilti bioeetika temaatilisest geograafiast. Selle asemel on artiklitega süvenetud viide teemasse, millest mõned kuuluvad juba arstieetika iidsete teemade hulka, teised seevastu sündinud 20. sajandi teise poole meditsiini tormilisest arengust ja võimalustest. Abort ja eutanaasia on tulevad kindlasti meditsiinieetika igihaljaste teemade hulgast, sest vähemasti juba Hippokratese vandes on nende suhtes keelavad positsioonid võetud, mille mõju on nii arstkonnas kui ühiskonnas laiemalt tänapäevalgi veel selgesti tunda. Seevastu organite siirdamise ja reproduktiivsete tehnoloogiatega seotud eetikaküsimused kuluvad bioeetika n.ö uude ossa. Ühiskondliku ressursi meditsiini tarvis jagamine  on sisult muidugi samuti pea iidne teema, kuid lahendustelt, mastaabilt ja probleemide teravuselt kuulub seegi pigem moodsate teemade hulka. Kogumiku artiklid ei ole põhiülesandelt õppe ega kogu teemat süstemaatiliselt üldistavad tekstid, pigem on tegemist kogumiku pealkirja kohaselt konkreetsete mõjukate filosoofiliste suundumuste lähte- või mõjukate arendustekstidega. Samas on ühe teema raames töid valitud nõnda, et nendega esitatakse teema põhiprobleemi kohta erinevaid ja isegi vastandlikke seisukohti. Oluline on nendes artiklites just esitatud argumentide paraad, millest mõnesid püüame järgnevalt ka konkreetsemalt välja tuua. Kogumiku artikleid lugedes näeme hästi, kuivõrd bioeetika küsimused ja nendes kasutatav argumentatsioon haakuvad nii teiste filosoofia teemadega kui ühiskondliku mõtte ja inimese käsitluse suurte teooriatega. Lisaks artiklitele enestele on väga kasulik lugemine ka koostaja saatesõna kogumiku lõpus, mis kirjeldab konspektiivselt nii bioeetika üldisi aspekte kui ka kogumiku konkreetsete teemade põhilisi eetilisi aspekte. Kui mõelda järgmise sedalaadi antoloogia võimalikust temaatikast, siis valdkonna üldosast vääriks lähemalt tutvustamist Tom Beauchampi ja James Childressi  bioeetika 4 põhiprintsiibi, informeeritud nõusoleku ja eetikakomiteedega seonduvad käsitlused. Tunnustust väärivad Kalle Heina tõlked, sest kogumiku artiklid on nii ladusalt loetavad kui eestikeelsest erialast sõnavara loovad.

Bioeetika metodoloogilised jooned
Mis on bioeetika ja mis eristab seda meditsiinieetikast või arstieetikast? Bioeetika on umbes poole sajandiga märkimisväärselt süvendanud traditsioonilise meditsiinieetika käsitlusi ja arusaamu nii esitatud argumentide mitmekesisuse, kooskõlalisuse kui ka sotsiaalsetes praktikates testimise kaudu. Bioeetika sisemine areng on olnud tõesti tormiline ning selle ajaga on loodud sedavõrd rikkalik mõistevara ja tekstide korpus, mis võimaldab meditsiinis, põllumajanduses, biotehnoloogias esinevaid eetilisi probleeme analüüsida ja lahendada vägagi komplekssel viisil. Ka kogumiku artiklites näeme palju mõisteanalüüsi ja argumentatsiooni sisemise kooskõla püüdu, aga ka haakumist sotsiaalteadustes kasutatavate mõistete ja metodoloogiliste vahenditega. Omal moel loob bioeetika meditsiinieetikale piire ja stsenaariume, millest teevad valiku nii ühiskonda juhtivad poliitikud ja grupid ning ka meedikud ise. Bioeetikal on ilmne ja tugev inimontoloogia arendamise pretensioon ja praktika. Filosoofilise kallakuga bioeetikas kohtab palju mõttekonstruktsioone ja eksperimente, mis on keeleliselt  vormistatud väljenditega ’oletagem või võrrelgem, et …’ . Lugeja kohtab sama võtet päris sageli ka kogumiku artiklites.

Enda loomusest tulenevalt on bioeetika pluralistlik, s.t vaadete ja arusaamade paljusus on ühelt poolt bioeetika viljelemise demokraatlikuks ideaaliks, kuid teiselt poolt ka keskne metodoloogiline imperatiiv, mis võimaldab mistahes probleemiga võimalikult mitmekülgselt tegeleda ja seeläbi saada parim tulemus selle mõistmiseks ja lahendamiseks. Niisamuti on kogumiku artiklite lugemisel tarvis mõista, et ühes või teises artiklis esitatud argumentatsioon omab tegelikult märksa avaramat tähendus- ja kasutusvälja, kui see leiab rakendumist konkreetse artikli või teema analüüsimisel. Selliste universaalsema pretensiooniga vaateviiside hulka kuuluvad näiteks
¤ dilemma selle kohta, kas inimelu on selle subjektile kingitus või pigem kellegi omand ning tehtud valikutest sõltuvad suuresti vastused mitmetele nii elu alguse kui ka selle lõpuga seotud eetikaküsimustele;
¤ elu on kui loterii ja sellega seotud juhuslikkuste meelevald, mille aktsepteerimine suunab oluliselt bioeetilist argumentatsiooni näiteks elu alguse, geenitestide ja -tehnoloogiate rakendamise või ühiskondade tervishoiule mõeldud ressursside jagamisega seotud teemade puhul;
¤ inimese väärtuse või selle mõõdetavuse võimalikkus ja nendega seonduvad õigluse teooriad; antud kogumiku artiklites on mitmel kasutusel John Rawlsi  võimaluste võrdsuse teesist lähtuvad õigluse käsitlused;
¤ inimese-isiku eristus, mille alusel püütakse rakendada inimese kui bioloogilise ja isiku kui sotsiaalne olendi mõisteid, mis omakorda vajab neid eristavate kvalitatiivsete omaduste (n.t eneseteadvuse olemasolu või puudumine Michael Tooley ja Don Marquise artiklites) ning nende rakendamise ulatuse markeerimist.

Inimelu alguse bioeetika
Kui bioeetika teemasid jagada elufaaside alusel, siis ilmneb, et nii inimese elu algus kui ka selle lõpp on eetika vaatepunktist mitmes mõttes keerukad ning erinevatest praktilistest ja teoreetilistest probleemidest ning dilemmadest koormatud. Kogumiku mahukaima, inimelu alguse bioeetika temaatika fookuses on abort ja reproduktiivtehnoloogiad. Aborti lubatavust/mittelubatavust käsitlevates artiklites lähtutakse suuresti traditsiooniliselt ühelt poolt loote staatusest ja õigustest ning teiselt poolt naise õigustest. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi emeriitprofessori Judith Jarvis Thomsoni juba 1971. aastal avaldatud väga mõjukas töös käsitletakse teemat mõlema osapoole vaatepunktist ning pakutakse kokkuvõttes välja mõõdukas positsioon, mille kohaselt abort ei ole alati lubamatu, kuid ei ole samas ka alati lubatav. Colorado ülikooli emeriitprofessori Michael Tooley 1970. aastate alguse artiklites analüüsitakse abordiküsimust just loote staatuse ja võimekuse ning neist tulenevate õiguste vaatepunktist, mida või kokkuvõttes vaadelda katsena lahendada abordi lubatavuse küsimust vaimufilosoofia vahenditega. Kansase ülikooli emeriitprofessor Don Marquis esitab 1989. aastal ilmunud töös „Miks abort on ebamoraalne“ sellele kogumikule pigem tavatult süstemaatilisema ülevaate põhilistest argumentidest nii abordi vastu kui selle poolt ning analüüsib nende tugevaid ja nõrku külgi ja leiab, et mõlema leeri vaadete suureks probleemiks asjakohaste baasmõistete liig suur ulatus ehk universaalsus. Autor teeb kokkuvõttes suurema panuse siiski loote omaduste ja õiguste vaagimisele ning möönab, et antud valdkonna küsimuste küsimus on ikkagi loote moraalse staatuse teema. Michigani osariigi ülikooli professori Hilde Lindemanni 2009. aastal avaldatud töös tegeldakse aborti kahepalgelise suhtumise teemaga. Feministliku filosoofia olulise esindaja töös tuuakse välja, et kahepalgelise hoiaku üheks põhjuseks võib olla patriarhaalne pohmelus (lk 95). Põhjalikumat käsitlemist leiab siin moraalse vedamise (moral luck) temaatika, mis oluline nii üldeetikas kui ka mõnedes abordieetika käsitlustes. Kokkuvõttes leiabki Lindemann, et abordi lubamine ja keelamine ei ole eetika vaatepunktist ühemõtteliselt lahendatud ning see sõltub suuresti moraalse vedamise/ebaõnne vahekorrast (109).

Reproduktiivtehnoloogiate eetilised aspektid on tänaseks päevaks kujunenud väga mahukaks bioeetika valdkonnaks ning küllap avardub see edaspidi veelgi. Kuigi kogumikus  ei ole põhjalikumat käsitlemist leidnud selle valdkonna kõige kuumemad teemad, s.t katseklaasiviljastamise ja nii saadud embrüote moraalne staatus ning organismide kloonimisega seonduv, pakuvad kolm sellesse rubriiki kuuluvat artiklit siiski väärt lugemist selle valdkonna eetiliste probleemide ja nendega seotud eetiliste probleemide mõistmiseks. New Yorgi osariigi Wellsi kolledži emeriitprofessori Laura M. Purdy 1989. aastal avaldatud artikkel on pühendatud asendusemaduse olemuslikele eesmärkidele, niisamuti on see käsitlus hea näide feministlikust traditsioonis bioeetikas. Üheks artikli keskseks dilemmaks on küsimus sellest, kas asendusemaduse korral on tegemist teenuse osutamise või lapsemüümisega? Oxfordi ülikooli professor Julian Savulescu 2001. aastal ilmunud teedrajav artikkel kirjeldab reproduktiivse heategemise põhimõtet (principle of procreative beneficence) ja käsitleb seda in vitro viljastamisel saadud embrüote näitel, kuid piirab samas seda teemat suuresti embrüote selektsiooniga seotud probleemidele. Savulescu leiab, et vanemad peaksid reproduktiivsed valikud olemasoleva asjakohase informatsiooni alusel tegema nii, et selle tulemusena saadakse kõige parema elu väljavaatega laps(ed), mis võib samas see tekitada pingeseisundeid vanemate reproduktiivse vabaduse ja ühiskonna teatud normatiivsete positsioonide vahel. Siin tekib võimalus rääkida ka mingis mõttes statistilisest bioeetikast, sest selle valdkonna asjakohane informatsioon on statistilise loomusega, mis võib omakorda olla teinegi kord vastuolus teatud universaalsete moraaliprintsiipidega.
Tuntud poliitilise filosoofia teoreetik ja Harvardi ülikooli professor Michael Sandel vaeb oma 2004. aastal ilmunud artiklis viimaste aastate genoomikarevolutsioonist tulenevate võimaluste eetilisi aspekte. Käsitluses vaetakse erinevaid aspekte nn naturalismi argumendi (asjade loomulik käik on õigeim nende kulgemise viis) rakendumisel geeniasjanduse valda ning selle kaudu organismide kehalise ja vaimse modifitseerimise (täiustamise) õigustatust, võimalikkust ja kättesaadavust. Artiklis kohtame selliseid seisukohti vormivaid mõisteid nagu moraalne peapööritus revolutsioonist genoomikas (lk 282), geneetiline loterii (lk 283), andekus- ehk kingituseetika (lk 293) või liberaalne ja neutraalne eugeenika. Kõik kokku väljendab Sandeli kõhklevat seisukohta liberaalse geneetilise täiustamise suhtes.

Inimelu lõpu bioeetika
Ka inimelu lõpuga seonduv on tänapäeval eetiliste probleemide rohke, seda alates surma mõistest endast (n.t ajusurma mõiste ilmumine ja praktika 1960. aastate lõpus) ning selle määratlemise kriteeriumitest ja praktikatest kuni surmajärgse bioloogilise materjali ja terviseinfo kasutamise erinevate aspektideni. Kogumikus on selle valdkonna teemadest keskendutud eutanaasiale, mis teadupärast kuulub samuti meditsiinieetika igihaljaste küsimuste hulka, kuid on samas jätkuvalt ülimalt aktuaalne reaalsete sotsiaalsete praktikate vaatepunktist. Pikka aega Alabama ülikoolis töötanud eetikaprofessor James Rachelsi (1941-2003) 1975. aastal avaldatud artiklis analüüsitakse aktiivse ja passiivse eutanaasia eristust ja nende moraalset staatust, mida omakorda peegeldab paljude arvates tabavalt võrdlev moraalne hinnang tapmisele ja surra laskmisele. Vastupidiselt levinud seisukohale ei näe ta olulist moraalset erinevust kahe mainitud eutanaasia vormi vahel ning praktikas eelistab aktiivset eutanaasiat passiivsele. Samast teemast ning isegi äsja mainitud artiklist ja selle teemakohaseks klassikaks saanud Smithi ja Jonesi mõtteeksperimendist on innustustust saanud  Tasmaania ülikooli eetik Winston Nesbitt, kelle kogumikus esitatud artikkel on avaldatud 1995. aastal. Selles artiklis on vaatluse all tapmisele ja surra laskmisele antavate moraalsete hinnangute argumentatsioon, kuid erinevalt J. Rachelsist leiab W. Nesbitt kooskõlas tavarusaamaga, et tapmine on moraalselt halvem tegu kui surra laskmine. Bioeetika pioneeride hulka kuuluv New Yorgis asuva valdkonna juhtiva Hastingsi keskuse kaasasutaja Daniel Callahan annab 2005. aastal avaldatud töös ülevaate argumentidest eutanaasia poolt ja vastu, kuid positsioneerib ennast selgesti eutanaasia vastaste hulka. Tennessee ülikooli emeriitprofessor John Hardwig käsitleb 1997. aastal avaldatud artiklis esmapilgul ehmatavat teemat – inimese kohustust surra.  Ta esitab selle kohta nii pooldavad kui eitavad argumendid, tunnustades isiklikult teatud meditsiinilistes olukordades niisuguse kohustuse olemasolu. Pole kahtlustki, et tänapäevaste vananevate ühiskondade sotsiaalsetes oludes on teema väga aktuaalne ja ilma üldtunnustatud seisukohtadeta, mis jätab täpsemalt fikseerimata isikuautonoomia ja enesemääramise realiseerimise piirid.

Tervishoiukorralduse bioeetika
Vaatleme järgnevalt pisut lähemalt kogumiku organidoonorluse ning tervishoiu ja sotsiaalse õiguse peatükke. Kudede ja organite siirdamisega seonduv on väga mahukas ja kompleksne moodsa meditsiini valdkond, mille võimalustega saab kestvamalt aidata inimesi, kelle haigusest tingitud elu jätkamise väljavaated on muutunud väga ahtaiks. Lisaks suurele heategemise potentsiaalile, kohtab transplantoloogias arvukalt nii praktilisi kui teoreetilisema sisuga eetikaküsimusi, mille kohta on viimaste aastakümnetega ilmunud väga mahukas kirjasõna. Organidoonorlus ongi vaid üks transplantoloogia tahk ning sellegi eetikaküsimustes eristuvad selgesti elus ja surnud doonorite koe- ja elundiloovutamise eetilised aspektid. Manchesteri ülikooli professor John Harris arutleb oma 1975. aastal ilmunud artiklis päris võika, kuid õnneks siiski pigem mõtteeksperimendina vaadeldava ellujäämismängu eetilisi aspekte, mille põhituumaks on taas juba varem eutanaasiaartiklites vaetud tapmise ja surra laskmise moraalse tähenduse teema. Harris kutsub seda ellujäämisloteriiks ning siit tasub meeles pidada, et bioeetikas on elu kui õnnemängu käsitlus osutunud ootamatult populaarseks ontoloogiliseks lähenemiseks ning seda on püütud rakendada õige erinevate meditsiiniliste teemade (pärilikkusega seonduv, meditsiiniressursside sotsiaalne jagamine jt) eetilises analüüsis. Samuti on arutlus hea näide utilitaristlikust lähenemisest bioeetikas. Oxfordi ülikooli filosoofi Janet Radcliffe-Richardsi ja kaasautorite 1998. aastal ilmunud artiklis pooldatakse isikuautonoomia primaarsuse argumendiga inimese õigust müüa oma neeru ehk küllap siis ka teisi oma keha osi ja see on autorite arvates aktsepteeritav viis mõnede müüjate vaesusest pääsemiseks. Siin pikemalt teemasse süvenemata märkigem, et see arusaam on teravas vastuolus meditsiinieetika seisukohtadega antud küsimuses, mille kohaselt nii rahvusvahelises ulatuses kui riikide tervishoiu- ja õigussüsteemide regulatsioonidega püütakse igati takistada kaubitsemist kudede ja organitega. Bioeetika pioneeride hulka kuuluv Chicago ülikooli emeriitprofessor Leon Kass esitab 1992. aasta  mitmekülgse ülevaate inimkeha staatusest ja tähendusest ning oponeerib kriitiliselt ka organite ja kudede müügi õigustamise võimaluste vastu. Käsitluse omapäraks on ka see, et mitmel pool viidatakse teemaga seonduvalt filosoofia ajaloo suurkujudele Immanuel Kantile ja John Locke’ile , keda seetõttu on mõnikord ka varaste bioeetikutena käsitletud.

Kogumiku kaks viimast artiklit on pühendatud eeskätt tervishoiuga seotud ressursside õiglase jaotuse põhimõtete vaagimisele. Tõsiasi on see, et ükski riik maailmas ei saa eraldada tervishoiu valdkonda niipalju vahendeid, kui seda oleks tarvis kõikide ühiskonnaliikmete tervisevajaduste rahuldamiseks parimal võimalikul viisil. Seetõttu on ressursside defitsiit tervishoiu valdkonnas paratamatu nähtus, mis omakorda toob vältimatult päevakorda küsimuse, kuidas olemasolevat ressurssi parimal võimalikul moel jagada ja realiseerida.   Harvardi ülikooli emeriitprofessor Norman Daniels vaagib 2002. aastal ilmunud artiklis mitmeid tervishoiu korralduse üldküsimusi (n.t tervishoiu mõiste, ülesanded ja moraalne roll ühiskonnas) ning seob vastused nendele küsimustele ühiskondliku ressursi õiglase jaotuse teooriate võimalustega. Autori sümpaatia kuulub eelmise sajandi ühe mõjukaima õigluse teoreetiku John Rawlsi  protseduurilisel ausameelsusel ja võrdsete võimaluste loomise vajalikkusel põhinevale õigluse käsitlusele.  Ja viimasena sisaldab kogumik Rice’i ülikooli professorina meie seast hiljuti lahkunud tänapäeva meditsiinifilosoofia suurkuju Hugo Tristram Engelhardti ja Wake Foresti ülikooli professori Ana Smith Iltise 2005. aastal avaldatud süstemaatilisuse pretensiooniga  ülevaadet meditsiinivahendite jaotamise üldistest aspektidest.  Töös on taas mängu võetud kogumiku lugejale mitmest varasemast artiklist tuttav eluloterii teema ning autorite arvates peaks õigluse ressursside jaotusega saama loterii faktorit leevendada või kompenseerida. Käsitluse väärtuste hulka kuuluvad kindlasti tervishoiukorralduse jaotus makro-, meso- ja mikrotasandiks ning tervishoiuressursside õiglase jaotamise teooriate taksonoomia esitamine.

Kokkuvõtteks olgu märgitud, et kogumikus esitatu on eeskätt temaatiline läbilõige bioeetika sünnimaa professorite vaadetest, mis annab lugejale lisaks konkreetsetele käsitlustele ka üldisemat aimu akadeemilises bioeetikas toimunust ja toimuvast. Küllap tuleks ilmutada veel mitu antoloogiat, et saada vähegi terviklikumat pilti nii bioeetika aktuaalsetest teemadest ja väljapaistvatest mõtlejatest kui mõttevooludest ja mõjukatest seisukohtadest, mis suunavad bioeetika ja tervishoiupoliitika ja –korralduse tõekspidamisi ja praktikaid. Kuid loomulikult väärib käesolevagi kogumiku koostamine ja avaldamine suur tunnustust, sest lisab eesti keelde tubli koguse vaimuvara, mida saame kasutada bioeetika õpetamisel ja praktiseerimisel, samuti erinevate tervishoiupoliitikate kujundamisel.