Eesti ühiskond läbis äsjaste valimistega taaskord enda vaba organiseerimise tähtsa verstaposti, mis loob ja mõjutab meie sisemist struktuuri ja tegevusi väga suurel määral. Paistab, et iga järgmise korraga lähevad valimised asjalikumaks ning teatraalsuse roll kahaneb järjest, mis mõneti paradoksaalsel kombel on seekordse poliitjõudude selektsiooniga meie esinduskogusse toonud taas rohkem kultuuriinimesi ja vähem sporditähti. Hakkamata pikemalt arutama valimiste konkreetseid tulemusi, märkigem vaid, et parlamendivalimised on neid korraldava ühiskonna väga tähtsaks (kui riigi omamise tavaolekus isegi mitte kõige tähtsamaks) mõõtmisprotseduuriks, milleks tehtavad ettevalmistused, protseduur ise ja sellega seonduv elevus ning loomulikult ka tagajärjed on üheks suureks sotsiaalseks sissehingamiseks ja hoovõtuks, millega harjal tuleb hea mitu aastat ühiskonda edasi nihutada. Mida rohkem inimesi selles sissehingamises veendunult kaasa lööb, eks seda rohkem vaba sotsiaalset energiat ühiskonda satub. Küllap viimaste Eesti parlamendivalimiste osalus 60 ja mõned protsendid enam annab üsna piisava vaba sotsiaalse energia koguse selleks, et rahvas saaks sisukal parlamentaarsel viisil oma teekonna järgmise etapi läbi käia.
Seaduslikust selektsioonist lähtuv jõukatsumine on õnnistatud aeg muidugi kõigile neile, kes usuvad kokkulugemistesse ja arvudesse ühiskonnas toimuva hindamisel. Selle mastaapse dünamomeetria käigus ei mõõdeta küll otse njuutoneid, jõukilogramme vms, kuid (protsentuaalne) osakaal sotsiaalse jõu ühikuna ei ole siiski mõisteliselt füüsikalisest jõust ja selle ontoloogilisest kohast nii väga erinev. Rahva protsentuaalse toetuse küüsi antakse nii ideed kui neid kandvad inimesed ja nende kuulutuslikud ühendused. Piisavalt suures kogukonnas juhtub vaba valiku võimaluse korral muidugi väga harva nii, et selekteerijad valivad end valitsema ühe lihtsakoelise ja sirgjoonelise stsenaariumi ning seda teostada lubava seltskonna, ikka tekib osakaalude kombinatoorika tulemusena mingi hoopis kirjum muster võimu vahetutest eesmärkidest, vahenditest ja teostatajatest, mida kaunistab veel omakorda kultuurilist päritolu psühholoogiline aura. See või mingi taoline loogika loob suveräänsust selekteeritutele, kes siis eelöeldu ja ürgse ellujäämisinstinkti mõjul üritavad osakaaludest ühe palju selgemini tuntava võimumustri joonistada, et sellele siis juba isekeskis esinduskogus piisavalt toetust saada. Ei üllatanud, et niisugune tunnetusmehhanism on siiani tähtsustanud meie välise julgeoleku olukorra muutumist ja sellele lähiaastatel tugeva reageerimise vajadust, aga üllatas väga, et meie sisemise jätkusuutlikkuse pikem perspektiiv ei läinud seekordsele dünamomeetrilisele tunnetusmehhanismile peaaegu üldse korda ning valikuteks tõstatusid vaid õigluse suuremast tähtsustumisest tingitud lähitulevikus vältimatult vajalikud reaktsioonid (maksude muutmine senisest “õiglasemal” alusel; riigiremont nii geograafilisest, rahalisest kui antropoloogilisest vaatepunktist) senistele individuaalkontsentreeriva ühiskonnamudeli toimimise viljadele.