Päris üllatav oli lugeda peatselt toimuva konverentsi “Eesti kultuuri süvamehhanismid” tutvustusest, kui mehhaanilise vidinana saab kultuuri mõista, kuid olgu oma silm siingi kuningaks:
¤ Juri Lotman ja Boriss Uspenski  “Kultuuri semiootilisest mehhanismist” (1971):  Kultuurimehhanismi toimimise vältimatu tingimus on mitut tüüpi struktuuride (kultuurikeelte) eri korrastusastmete olemasolu, mille vahel toimuvad erinevad tõlkeprotsessid.
¤ Kultuur on eriline tähenduseloome mehhanism, mis suudab eneseregulatiivselt toime tulla laviinina pealetungiva uue info kogumisega, säilitades samal ajal mälu ühtsuse ja identiteedi.
¤ Pidev eneseuuendamise vajadus – jäädes teisenedes ikka endaks – on üks kultuuri põhimehhanismidest. Kultuuri dünaamikast arusaamiseks on vaja mõista ja kirjeldada mehhanisme, mis kultuuris pidevalt toimivaid protsesse käivitavad ja töös hoiavad.

Eelnenu lugemise järel võib jääda mulje, et konverents ongi miski kultuurimehhaanikute kokkutulek, kuid ürituse programmiga tutvumise järel kipub hoopis tunduma, et mehhanism on ikka ka üks väga produktiivne metafoor.