Madis Kõiv kuulub kindlasti nende isikute hulka, kellega suhtlemine ja samas ruumis viibimine on mind väga tublisti kujundanud. Meie tutvus algas üle kahekümne aasta tagasi analüütilise filosoofia seminarides. Pole vähimatki kahtlust, et nii põhjaliku lugemise tundidesse ei ole ma enne ega pärast neid seminare enam sattunud. See oli mingi imepärane vaimustus või pühendumus, mis seminari tuumikrühma neil aegadel igal nädalal kokku tõi ning filosoofiat kuulama ja selle üle mõtlema pani. 2000. aastatel kumbki me enam seminarides täie regulaarsusega ei osalenud, kuid mõnikord siiski oli väga kosutav ka ootamatult ette tulnud kohtumisel mõni sõna juttu puhuda. Viimane kord juhtus see vast oma 10 või isegi pisut rohkem aastat tagasi mingil soojemal ajal Vanemuise tänaval ülikooli raamatukogu lähistel. Ülikooli raamatukogud olid kindlasti kohad, kus ta end koduselt ja kindlalt tundis. Tema mõtisklev tiirutamine mööda raamatukogu koridore oli vast kõigile tol ajal raamatukogus pikemalt tegutsenutele tuttav. Ta oli oma loomult üks kummaline segu välisest rahust ning sisemisest põlemisest ja hillitsetud mängulustist. Tema tekstid ja teatritükid on väga erilised nii
õnnestumistes kui ebaõnnestumistes. Viimati aastate eest Vanemuise väikses majas nähtud nähtud Lõputu kohvijoomine on kindlasti üks suur õnnestumine – seal mängiti tallinlaste poolt Tartust nähtuna maha suur osa eelmise sajandi Eesti ajaloost. Tema kirja pandud sõnade mõju oli minu peale tugev: kuhu aga ta nimi oli pandud, see kutsus alati uudishimuga uurima, kuigi nii mõnigi kord (isegi vist enamus kordi) ei saanud ma päris hästi pihta tema
sõnumile. Talle olid tähtsad kohad (iseäranis siinsamas Tartu ja Lõuna-Eesti kandis) ühes nende püsiva vaimsusega. Niisamuti köitis teda väga mälu ja tema selle omapärane ilma loov jõud. Kuigi tõepoolest ei olnud teda enam aastaid silmast silma näinud, tuli teade tema lahkumisest ometi ootamatult. Väga palju temast jäi siiski välise kuju taha või varju, sestap ei saa küll olla veendunud, et ta kõik olulise enda vaimust välja jõudis pumbata. Õnneks aukartust äratav kogus tema vaimset ainest siiski jõudis meieni.
õnnestumistes kui ebaõnnestumistes. Viimati aastate eest Vanemuise väikses majas nähtud nähtud Lõputu kohvijoomine on kindlasti üks suur õnnestumine – seal mängiti tallinlaste poolt Tartust nähtuna maha suur osa eelmise sajandi Eesti ajaloost. Tema kirja pandud sõnade mõju oli minu peale tugev: kuhu aga ta nimi oli pandud, see kutsus alati uudishimuga uurima, kuigi nii mõnigi kord (isegi vist enamus kordi) ei saanud ma päris hästi pihta tema
sõnumile. Talle olid tähtsad kohad (iseäranis siinsamas Tartu ja Lõuna-Eesti kandis) ühes nende püsiva vaimsusega. Niisamuti köitis teda väga mälu ja tema selle omapärane ilma loov jõud. Kuigi tõepoolest ei olnud teda enam aastaid silmast silma näinud, tuli teade tema lahkumisest ometi ootamatult. Väga palju temast jäi siiski välise kuju taha või varju, sestap ei saa küll olla veendunud, et ta kõik olulise enda vaimust välja jõudis pumbata. Õnneks aukartust äratav kogus tema vaimset ainest siiski jõudis meieni.