Eelmise nädala lõpus peetud arstiteaduskonna päeva jätkusuutlikkuse konverentsil astus kutsutud esinejana üles Uppsala ülikooli globaalse tervise professor Mats Målqvist. Tema sõnum siinsele rahvale oli heas kooskõlas kõneleja enda ametiga, nimelt on kätte jõudnud aeg, kus iga isiku tervisest on olulisem kogu maailma ja selle suurte osiste tervis. Tervis tähendab mõlemal juhul jätkusuutliku eksistentsi võimet ja võimalust: võime seostub eeskätt seesmiselt tervise omaniku suutlikkusega ning võimalus sobivate väliste olude ja ressursi olemasoluga. Ja üks dilemma tuleb vajadusest seada juba praegu või vähemasti õige pea väliste olude sobivus indiviidi tervisest kõrgemale, sest esimeseta poleks kindlasti teist. Teiseks andis ta mõista, et piiratud ressursi tingimustes tuleks kuratiivse meditsiini asemel edaspidi rohkem tegevuslikku ja ressursilist tähelepanu pöörata ennetusele ja keskkonnahoiule, mis rahvastiku tasemel annab kindlasti parema tulemuse. Selle va jätkusuutlikkuse järjest vähem vastuvaidlemist lubava nõude tõttu on pitsitusse sattunud ka 4 põhiprintsiipi, mis toimivad üpris kenasti piiramatu progressi eelduse tingimustes. Ühelt poolt ei oska ükski printsiip juhtnööri anda indiviidi ümbritseva keskkonna parandamiseks, teiselt poolt ongi printsiibid seotud rohkem üksikisiku parema toimetulekuga. Võiks ju mõelda, et õiglus päästab kujunevas olukorras kuulsad printsiibid, kuid seegi paistab teenivat rohkem oleviku kui tuleviku huve. Võrdsest kohtlemisest ja solidaarsusest võiks muidugi hingelist kasu sündida ka keskkonna probleemidega võitlemisel, kuid inimeste võrdsuse aineline mõju keskkonnale vajab veel selgitamist. Vanad head heategemise ja mittekahjustamise põhimõtted näikse oma umbisikulises kasutuses uutest isegi paremini töötavat muutunud oludes. Muidugi on printsiibid mõeldud jätkusuutlikkuse põhimõtte tähtsaks komponendiks olevasse (majandusliku) heaolu situatsiooni ja seetõttu ei olegi üldse imestada, et klassikaliste bioeetika printsiipide töökindlus lähtetingimuste häirumisel samuti jukerdama võib hakata. Nii või teisiti on käimasolev üksjagu kahandanud isikuautonoomia austamise põhimõtte domineerimist ja pannud huvilisi otsima uusi lähenemisi ja printsiipi ees ootava olukorraga toime tulekuks. Nii on Cristina Richie tulnud välja rohelise bioeetika loomise vajadusega ning ka uute printsiipidega (jaotusõiglus (distributive justice), ressursside konserveerimine (resource conservation), lihtsus (simplicity) ja eetiline majandus (ethical economics), millest kolme viimase erinevus tavalise bioeetika kolmest viimasest põhiprintsiibist on ilmne. Roheline bioeetika näikse hetkel veel pigem marginaalne olevat, aga küllap vajab paremaks käiguks selle sisu veel sättimist ja oludki peavad veel keerulisemaks minema.