Loomafüsioloogia professor peab meeste lühemat elu lihtsaks paratamatuseks

Tänases Postimehes lööb platsi puhtaks professor Hõrak, kui seletab inimühiskonna teatud jooni loomariigi universaalsete ja paratamatute sigimisstrateegiatega. Eks inimkonna intellektuaalne teekond on ikka kõikunud loomaks olemise ja sellele terava vastandumise vahel. Väga pikalt pidas inimene end teadvuse kaudu ülejäänud loomariigist täiesti erinevaks, kuid tänasel päeval kinnitab tema enda prestiižikaim tunnetusvõte – teadus – sarnasust ja ühist bioloogilise eksistensi väljavaadet loomadega, mistõttu Darwini ideed ja nende arendused muutuvad õpetatud meeste peades järjest mõjukamateks.
Professori Postimehe ajakirjanike artikleid seletav kirjatöö on üks meie vaimse ruumi viimase aja stiilipuhtamaid näiteid, kuidas inimene on kõige täiega üksnes imetajaks taandatud. Sigimisstrateegiatega seletustel on tublisti lennukust ning selleski kangastuvad nii mõnedki läinud sajandite inimkonna vaimsed suurkujud, lisaks Darwinile kindlasti ka Freud. Samas jääb seletustes ometi hulk küsimusi vastuseid ootama, et mitte kogu professori vaimset konstruktsiooni maha kangutada. Esimene sedalaadi küsimus on muidugi meeste ja naiste eluea erinevus erinevates ühiskondades. Et Eestis ja teistes üleminekuühiskondades on vanus järsult suurenud, siis võiks see näidata ju otsejoones pigem seda, et need ühiskonnad sarnanevad oma sisemise loogika poolest enam loomade kooslustele kui stabiilstele inimühiskondadele. Teine igihaljas teema, millest professor vaikides mööda läheb, on inimese evolutsioonilise arengu teema tervikuna. Inimene on oma vaimse ja sotsiaalse kalduvusega bioloogilise evolutsiooni mõju enda ümber tugevasti kahandanud, mistõttu evolutsiooniseaduste inimühiskonda toomisega tuleb olla õige hoolikas. Kolmandaks on inimühiskonnas veidraks suundumuseks veel see, et ühiskonna ja heaolu edenendes peaks sigimisstrateegiate mõjul otsene bioloogiline reproduktsioon järjest intensiivistuma, kuid võta näpust, rikkamad rahvad on järjest enam hädas enda otsese taastootmisega.
Mulle jääb küll mulje, et professor vehkis lehes küll innukalt teooriamalakaga, kuid selle adekvaatsus vajaks kindlasti hoolikamat kaalumist. Eks muidugi võib naljagi visata, kuid sellest võiks ja peaks auditoorium mitte liiga hilja aru saama.