Kimbatus (taas)iseseisvumisega

Nädalapäevad tagasi oli taasiseseisvumise aastapäev, 19. kord juba. Ilm oli ilus, rahvas oma tegemistes vaba, kuid pühana ei olnud õiget hoogu sel päeval. Tagantjärgi arutasid nii mõnedki lehtedes kurvastava õhkamisega selle üle, miks tähistamine kipub sel päeval nii lahja olema, kuid ega palju peale erinevates vormides sisemise lõhestumise ja ükskõiksuse kirjameestel välja pakkuda polnudki. Kuid kas õigupoolest olekski veel midagi välja pakkuda? Pingutan küll mõtelda, kuid ega leia samuti midagi, mis jääks neist kahest veel põhilisemaks ja kumbagi omakorda määravaks. Üllatav oli valitsuse ja parlamendi tähtpäeva ignoreeriv tegevusetus. Isamaa motiiviks võiks olla ju arusaam, et iseseisvuda saab vaid korra; reformaatorite hirmuks aga sattumine endistega samasse seltskonda, saati veel ühel ilusal hilissuvisel päeval, kui nädalavahetuse saaks tunde saaks palju meeldivamalt mööda saata. Jah, presidendil on ju vastuvõtt, kuid sinna pääsevad üksnes mõned sajad valitud, mis teeb paratamatult üritusest eliidipikniku. President läks oma kõnes riigi elu inimese elu kaudu metafoorimise teed, küllap paljudele tabavalt ja meeldivalt. Taasiseseivunud Eesti sai 19, juba märksa rohkem kui 17, mis on juba varem nii Heliseva muusika ning Türi linna uhkuseks olnud bandi poolt eriliseks lauldud iga. President räägib pühendunult, et tubli õpilasena on Eestil kooliiga jälle läbi, et kõik teed on jälle valla ning nüüd tuleb, peab ja saab teha otsuseid, mis määravad suuresti kogu ülejänud elu. Eks selles jutus ole üks annus tõtt, kuid seal on märksa rohkem pigem 19. sajandi lootvat rahvusromantikat, millel nii tookordse kui kaasaja maailma pragmatismiga suhteliselt vähe pistmist. Maailm on jätkuvalt keeruline ning vastuolud ei näita mitte kadumise, vaid hoopis süveneva rafineerituse tendentsi, kus inimeste iidsed ja kohati bioloogilisest loomusest tingitud jõuvõtted ei ole sugugi kadunud. Presidenti tuleb ürituse eest muidugi tunnustada, sest selleta olnuks ametliku Eesti vaikus lubamatult sügav. Eks ka rahva suht leige suhtumine sellesse päeva ole omamoodi baromeeter taasiseseisvuse tähenduse hindamisel, olukord peetakse juba sedavõrd iseenesestmõistetavaks, et selle teke ei vajagi mingit erilist meelespidamist või toimimist. Digilaulupidu on selle tähtpäeva kontekstis vägagi teretulnud üritus ühiskonna äratamiseks. Selle esimene vaatus oli küll ettevaatlik, kuid lootustandev järgmisteks kordadeks.