Meil on siin inflatsiooniajad. Seda on tarvis kiiresti rikkamate sekka saamiseks, see võib keerata ühel hetkel terve ühiskonna absurdiks. Sel nädalal kirjutas leht, et SEB Eesti Ühispanga analüütiku Ruta Eieri sõnul juhivad inflatsiooni praegu suuresti inflatsiooniootused: hinnatõus muutub inimestele harjumuspäraseks ning raha antakse kergekäelisemalt välja. Hakkamata oskamatusest arutama selle väite majanduslikke üskikasju, tahaks rääkida vaid väite tõlgendamisest sotsiaalse ontoloogia kontekstis. Majandus on üks kvantitatiivne lähenenemine inimeste käitumisele ja samas sedavõrd mõjukas valdkond, et aitab tublisti kaasa arusaamale, et maailm ongi päriselt kvantitatiivne. Selles vaates kahtlejaid saavad innustust sellest, et inflatsioon ei ole mitte niivõrd paratamatult antud kui inimeste suvast sõltuv ja kõige viimases hädas hakkavad majandusteadlased kurtma inimhinge ja käitumise veidruste ja juhitamatuse üle. Mulle paistab see teine variant usutavam olevat ning seetõttu ka inflatsioon pigem sotsiaalse trikitamise valdkond, mis kipub majandamise käigus vältimatult tekkima ning mida üritatakse veel mitut pidi või mitmel otstarbel ära kasutada, näiteks enda soojendamiseks. Seega siis võib inflatsiooni ka kaubana vaadelda, millega turule tulla ja seal enesekindla näoga kõigile otsa vaadata.