Paraku on meieni jõudnud veel kurbi sõnumeid eelmise aasta sügisest, igaviku radadele on siirdunud Indiana ülikooli kauaaegne biofüüsika ja füsioloogia professor Alfred Strickholm. Ta oli väljapaistev elektrofüsioloog ja suur Eesti patrioot. Tema esivanemad olid Eestist pärit ning rändasid mitu põlve tagasi Lääne-Eestist Põhja-Ameerikasse. Alfred sündis New Yorgis ning pärast mõnesid noore põlve rännakuid Ameerika erinevates ülikoolides ja Uppsalas möödus suurem osa tema elust Bloomingtonis, kus asub Indiana ülikoolis peakampus. Eestis mõlkus tal meeles kogu aeg, seda toetasid ka esivanemate päevaraamatusse kirja pandud lood ja mälestused, kuid alles 1990. aastatel jõudis ta esimest korda Eestisse ning hiljem käis ta siin korduvalt. Teda huvitas väga nii siinse füsioloogia käekäik kui kogu Eesti elu ja asi selle erinevates aspektides. Meie tegemistes on Alfredil eriline koht seetõttu, et just tema kutse ja korraldus viis kogu meie pere 2000. aastal kaheksaks kuuks Bloomingtoni Ameerikat avastama. Minu jaoks andis see võimaluse töötada selle aja tema laboris ja õppida suure meistri teadmistest, oskustest ja hoiakutest, mis kõik on mind tublisti vorminud kogu järgneva elu.
Alfred kuulub 20.sajandi teise poole membraani biofüüsika ja elektrofüsioloogia pioneeride hulka ning 1961. ja 1962. aastal avaldatud artiklid rakuvälise klaaselektroodiga lihasraku membraani piiratud ala elektriliste omaduste mõõtmisest olid avalöögiks paljude füsioloogide suurele tööle uute vahendite leidmiseks, millega uurida algselt erutuvate rakkude ja seejärel kõikide teiste rakkude membraaniga seotud elektrilisi protsesse. Selle suure töö tähtsaks vahefinišiks oli Saksa õpetlaste Neheri ja Sakmanni Nobeli preemia 1991. aastal ning nemadki tunnustasid Alfredi teedrajavat rolli kogu selles ettevõtmises. Alfredi teaduslikud huvid olid muidugi märksa avaramad, need seostusid nii erinevate membraanide kui elektroodide elektriliste omaduste uurimisega. Tema suur unistus oli luua elektroodid, millega nö mugavalt ja pideval režiimil mõõta erinevate neurotransmitterite kontsentratsioone aju erinevates piirkondades. Tema enda sõnul ei jäänud tal selle töökindlast realiuseerimisest kuigi palju puudu. Alfredi ilmavaade oli mitmepalgeline ja sügavalt humanistlik, tema huvi ja austus erinevate kultuuride ja mõtteviiside suhtes muljet avaldav.
Alfred oli suur loodusemees, talle oli väga tähtis looduskaitse ning ta realiseeris oma hoiakut aktiivselt Sierra Clubis. Tema looduslähedust kinnitasid iga-aastased poegadega tehtud seljakotiretked Ameerika metsikusse loodusesse. Reisimine ja maailma avastamine oli üks tema kirgedest, abikaasa Leilaga kogesid nad aastakümneid maailma eri paikade omapära ja erilisust. Samas meeldis talle ikka koos pere või sõpradega üle vaadata kodukandi kohti ja radu ning meilgi oli võimalik palju kordi osa saada tema korraldatud käikudest. Meie ühine viimane reis Eestis viis ta Saaremaale, mille külastamine oli pikka aega olnud talle unistuseks.
Eesti keel ja meel olid talle väga tähtsad. Ta oli Bloomingtoni eestlaste kogukonna tähtsaks tugisambaks. Ta osales aktiivselt iganädalases eesti keele tunnis, küpsetas vabariigi aastapäeva aktuse järgseks pidusöögiks legendaarseid pirukaid. Alati oli ta tegusalt platsis, kui sealsed eestlased midagi koos ette võtsid.
Alfredi inimlik mõõde, isiklik sarm, osavõtlikkus, tähelepanelikkus ja abi pakkumised olid võrratud.
Puhka rahus, hea sõber!
Sügav kaastunne perekonnale!
PS. See foto Alfredist on pärit 2000. aastast ja tehtud Bloomingtoni kandis tema sealse kunagise kodu maadel voolanud jõekese kaldal. Käes on tal veest võetud eriline kivi, mis kasvatab kristalle. Olgu see pilt kinnituseks Alfredi suurest sõprusest looduse ning selle suuremate ja väiksemate imedega.
