Energiaõiglus ja -õigus

Pärast detsembriarvete tõehetke on meil ilmunud hulgaliselt sotsiaalse elektriga toimuva mõtestajaid alates üksikutest asjaga rohkem või vähem kursis olevatest isikutest kuni energiaettevõtete, parteide ja valitsuseni välja. Üldiselt domineerib arvamus, et kohanege kõik uue olukorraga, aga leidub ka anarhiste, kes soovitavad elektrit vajadust mööda tarbida, aga mitte selle eest tasuda. Niisamuti näikse enamus arvajaid olema vabama turu ja selle parima võimaliku reguleeriva jõu usku, mistõttu peetakse toimuvat pigem lühiaegseks veidruseks kui fundamentaalseks erroriks või millekski taoliseks. Ja kohanemiseks pakutakse õige erinevaid viise tegevusetusest kuni mitmesuguste suure arve kompenseerimise erienvate viisideni. Sõnavabaduse tingimustes võib ju rääkida ‘mida iganes’, kuid ühiskonna õigluse seisu peegeldab kindlamalt valitsuse kohaldatavad meetmed kujunenud olukorras. Valitsuse kiire reaktsiooni dünaamika on mõne kuuga teinud tubli arengu  – alguses vaadati toimuvat lihtsalt pealt ja laiutati käsi, siis kirjutati välja abiraha seda küsijatele, nüüd näikse mõttetegevus innukalt jätkuvat veel mingite uute päästevõtete rakendamiseks, millest osa paistavad olema juba järgmise valimiskampaania elementideks.  Valitsusparteide viimased pakkumised näikse järgmiste status quo‘d säilitavate meetmete suhtes päris polariseerunud olevat – tsentripartei pakuks veel kõikidele täiendavat suurt kompensatsiooni, kuid oravad ei näe täiendavate meetmete rakendamise vajalikkust. Siinkohal tasuks veel meenutada, et nii mõnedki konverteerisid akuutse olukorra lahendamise küsimuse parimal juhul aastakümne(te) pärast valmivate juhitavate võimsuste teemaks. Nii või teisiti on hetkel tegemist täiesti reaalse õigluse loomise olukorraga vastuseks energiaturu ootamatult veidrale käitumisele. See va õigluse teema on muidugi kirjeldatust märksa mitmekesisem ja annab endast märku väga mitmetes inimeste sotsiaalse eksistentsi aspektides, kuni rahvaste ja riikide omavaheliste suheteni välja. Kui kliimaneutraalsus oleks inimkonna ühine prioriteet, siis vaevalt veetaks gaasi laevadega ühest maailma otsast teise ning hinnataks energiaga seonduvat väiksemate või suuremate gruppide praegustest huvidest lähtuvalt. Vahva sotsiaalne nähtus on ka viimastel päevadel kuuldud igaühe energiaõigus (õigus olla varustatud mingi kasutatavs vormis energia kogusega), mille absoluuti viimine keerab suure tõenäosusega uue lehekülje inimeste ja nende ühiskondade suhetes.