Jälle on käes see kuupäev, kui meenutatakse 1991. aasta Moskva riigipöörajate tagantjärgi tarkuses haledapoolset jõudemontratsiooni, mille tulemuseks oli nende soovitud kogu impeeriumi päästmise asemel hoopis selle välimiste kihtide vääramatu lagunemine ning uue poliitilise reaalsuse teke Ida-Euroopas. Sellesse varingusse sattunutel tuli muidugi hoolikalt oma samme sättida, et ühe sotsiaalse monstrumi tükkide all ise mitte vigastatud saada ning pärast prantsatust pääseda vabamasse vette omi asju ajama. Eesti rahvas ja tema tookordsed juhid said selle ülesandega igati hästi hakkama, kuigi selle normaalsel viisil tunnustamine on isamaaliidu ja reformipartei poliitringkondadele tänase päevani üle jõu käiv ülesanne. Suure osa võimul olevate poliitikute ning nende mõju all olevate insitutsioonide pingutatud tagasihoidlikkus ja visa vaikimine sellele päevale riikliku tähenduse andmisel on saanud pigem traditsiooniks, mida iga aastaga innukalt edendatakse. Eks sellele nähtusele ole leitud mitmeid erinevaid seletusi, nende hulgas poliitiliste leeride vargamäelik kompromissitu vägikaikavedu või sellega seotud lootusetus sobivate meie aja poliitkangelaste loomisel. Kuigi sel päeval on tegemist meile ülimalt murrangulise ja kaaluka poliitilise sündmustiku meenutamisega, on pärastine Eesti poliitiline võim maalinud pühale tugeva rahvaliku jume ning vähendanud innukalt selle poliitilist kaalukust. Esimesel pilgul teeb selline soovitud ükskõiksus mõtlikuks ja nõutukski, kuid ehk ongi selline suhtumine kõigi võimalike variantide seas päris tubli harju keskmine. Kui ühiskonna poliitiline trupp ei suuda midagi ka sel päeval üheskoos teha, siis on tõesti vist õigem neil isekeskis vaikselt olla ning mitte hakata oma positsioone ära kasutades iga hinna eest pseudotõdesid hõikuma. Küllap on selle tähtpäeva riiklik pidamine üks rahvusliku ühtsuse indikaatoreid, mis praegu just väga kõrgeid väärtusi ei näita. Need, kelle käes on praegu rahvuse ruuporid, ei tea juba mõnda aega, mida nendesse 20. augustil hõigata. Ja nii palju tuleb nende vaikelu tunnustada, et sobimatute asjade üle maa kajamine oleks vaikimisest veel halvem. Seltsingud ja kohad ei ole sellest päevast teinud vaid poliitvõitluse rajajoont ning selle tulemusena ei ole tähtpäev surutud üksnes Vikerraadio toimetajate entusiasmist loodud programmi ja eestlaste isiklikesse peadesse, vaid omab märksa mitmekesisemat sotsiaalset resonantsi, mis toidab jätkuvalt sotsiaalset mälu 1991. aasta augustipäevade kohta.