Tänased jutud ise olid muidugi tublist portsust enesekindlusest kantud. Poliitilisemalt meelestatud tegelased kuulutasid taaskord uue ajastu algust: ühtedel oli see seotud lõpuks ometi õpetaja väärtustamise algusega; teistel avanesid jälle silmad koolide õigel väärtustamisel; kolmandatel selgus, et naissugu on koolis tublisti eelistatud seisus ning see tõmbab kogu sotsiaalse elu kiiva; neljandatel kangastus taas uue ilmutusena kasvatuse (keskkonna) ja geenide vahekorra lummus inimese kujundamisel jne. Eks pisike mälukaotus pole paha, sest laseb kergemini muutustel sündida, kuid inimeste peades ammu ringelnud asju ei tasuks vähemasti professionaalide ringkondades päriselt küll olematuks kuulutada. Aga tõsi see on, et kooli tuleb funktsionalismi vaatepunktist pidada inimese kujundamise sotsiaalseks konveieriks ja selle saadused määrvad vägagi otsustavalt, mis ühiskond neist kokku tuleb. Aga õpilasest on sel aastal ideoloogid suhteliselt vähe rääkinud.
Tänased lehed on pungil koolijuttudest, sest homme algab järjekordne haridusaasta. Natuke 8. märtsi tähistamise moodi see asi on, sest mõni aeg enne 1.septembrit võtavad paljud (nii ka mina) rinna õhku täis ning puhuvad korraga selle päeva auks hinge jälle tühjaks ja edasi kuni järgmise korrani on teema pigem juhuste meelevallas. Naistepäevaga on asi üsna samamoodi, sest ühel päeval aastal räägitakse naistest palju, aga kõigil teistel päevadel ollakse ses suhtes märksa mõõdukamad, kuigi naised on meie ümber kõigil teistel päevadel täpselt samamoodi. Et hariduses annavad naised kõvasti tooni, siis kipubki kahe mainitud päeva vahel tublisti analoogiat olema.