Eile õhtul veebis jalutades sattusin ootamatult lehele, kus teatati, et Märt Väljataga on juba eelmisel aastal hakkama saanud ingliskeelse filosoofia pühaku David Hume’i (1711–76) peateosteks peetava kahe uurimuse (inimese arust ja moraali printsiipidest) tõlgetega. Läksin täna kohe raamatukokku, et kõnealust tööd lähemalt kaeda ja nähtu vastas igati algsele ootusele, sest mahukas köide sisaldas nii tõlkeid kui kommentaare ja selgitusi nii nende kui Hume’i enda kohta. Kui eelmise sajandi lõpus/käesoleva alguses sai nii mõnelgi rahvusvahelisel teadvuse või põhjuslikkuse filosoofia üritusel osaletud, siis peetud kõnedes tsiteeriti vanadest filosoofidest kõige rohkem kindlasti Hume’i. Respekt tema suhtes paistis mõõtmatu olema, ehk umbes võrreldav Darwini omaga bioloogias. Nii tulebki eriliseks sündmuseks pidada Hume’ teksti eestindamist, sest praeguse eesti vaime maailm muutub üha anglofiilsemaks ja toda vaimset maailma on Hume omal moel kujundanud. Samas on üllatav, et seni on avalikkuse refleksioon nende mõjukate filosoofiatekstide suhtes olnud päris tagasihoidlik. Veebist leidsin vaid Rauno Alliksaare pigem Hume’i sotsiaalset tausta avava loo Sirbis. Loodetavasti innustavad need tõlked ikka teisigi Hume’i kirjutatu kohta oma mõtteid avaldama, kuigi samas olen end teinegi kord raamatupoes kuulsate filosoofiatekstide riiuli juures tabanud end mõttelt, et kui palju neid meil ikka tegelikult loetakse, aru saadakse ja nauditakse?