Eelmise nädala “Pealtnägijas” toodi televaataja ette lugu, kuidas vanem meesterahvas kiusab pealetükkiva käitumisega juba pikemat aega perearstikeskuse töötajaid nii keskuses kui väljaspool seda ning keskuse inimestel ei ole mingi seadusetähe tõttu õigust niisuguse patsiendiga tegelemisest keelduda. Meediku-patsiendi suhe on meditsiinieetika nii keskne kui igihaljas teema, mille sisustamisel toimib terve rida eetika põhimõtteid, mida meedikud peaksid hoolega järgima. Samas ei ole see suhe midagi kivinenut, vaid elab kaasa ja reageerib teinekord päris tundlikult ümbritsevad sotsiaalses keskkonnas toimuvale. Aga vaadakem siis lähemalt, mida tähelepanuväärset see oma loomult pigem õpikujuhtum meediku-patsiendi suhte kohta välja tõi:
¤ Arstisaladuse hoidmise ehk konfidentsiaalsuse kohustuse järgimisega on antud juhul probleeme, sest tavapäraselt ajakirjandust üldiselt ja mõjukat uuriva ajakirjanduse saadet täpsemalt meedikute ja konkreetse patsiendi läbikäimisse ei kaasata. Kuigi mehe nime otsesõnu saates välja ei öeldud, anti siiski tema kohta mitmeid vihjeid ja lasti ka telefoni rääkida, mis teevad võimalikuks tema isiku tuvastamise ja vähemasti iseäraliku käitumise avaldamise peaaegu maksimaalsel võimalikul moel. Üleüldse on kolmandate osapoolte (saati siis veel televisioooni) kaasamine meediku-patsiendi suhtesse mõeldav vaid teatud juhtudel, kui tõsiseks probleemiks on patsiendi võime teha enda kohta adekvaatseid otsuseid.
¤ Meediku ja patsiendi suhte vastupidine asümmeetria. Kui klassikalise meditsiinieetika suureks probleemiks ja üheks moodsa meditsiinieetika tekkimise põhjuseks oli meedikute paternalism patsientide suhtes, ehk esimeste tugev domineerimine viimaste üle, siis vähem kui ühe inimpõlvega on patsiendi autonoomia austamise imperatiiv mõneti üllatavalt toonud kaasa järjest rohkem olukordi, kus patsiendid domineerivad õige erineval moel meedikute üle ja meedikud ei suuda endi suhteid patsiendiga enam korralikult juhtida.
¤ Äraspidisele asümmeetriale aitab muidugi kaasa meediku-patsiendi suhte teenuse malliga kaasnev kliendistumine, mille puhul mõned kliendid kipuvad teenuse käigus “kuningaks” saama ning nad ei suuda enam vahet teha oma tervisemure ja eraeluliste kavatsuste vahel. Eks inimeste tervise hädad ja probleemid võivadki õige erinevad olla ja mõnikord võib päris keeruline olla meditsiinilist või mingit muud laadi sekkumist vajava olukorra eristamine, kuid nii palju peaks meedikud siiski olukorda suutma hinnata, et ei lase klientidel endale peale suruda meditsiiniga mitteseotud tõekspidamisi ja suhteid. Asi võtab veel kehvema pöörde siis, kui eraeluline mõõde hakkab meditsiinilist aspekti sedavõrd varjutama, et patsiendi tervisemured võivad vajaliku tähelepanuta ja terapeutilise suhte põhieesmärk parimal võimalikul moel täitmata jääda. Niisugune olukord vajaks küll kas suhte korrigeerimist või üleandmist teistele meedikutele.
¤ Millal siis võiks meedikud patsiendiga tegelemisest loobuda? Meditsiinieetika toob niisiguseks asjade käiguks tavaliselt välja kaks põhjust: meediku ebapiisav kompetents või patsiendi meedikut otseselt kahjustav tegevus või siis ka suur oht selleks. Mõlema olukorra hindamine on sageli tunnetuslik ega põhine alati mingitel selgetel objektiivsetel kriteeriumitel, iseäranis võimaliku kahju tekkimise olukorra puhul. Kas antud juhtumil oli tegemist meedikuid ohustava olukorraga? Eksistentsiaalset ohtu sealt ei paistnud, kuid küllap on tänapäeval tavapärastes tingimustes meedikute aktsepteeritav taluvuslävi varasemaga võrreldes tublisti allapoole liikunud. Samas ei vaimustu ükski osapool sellisest asjade käigust, kui suhtest hakataks üpris kergekäeliselt loobuma, näiteks mingi suhteliselt kerge ja lühiaegse pingeseisundi või suhtluskonflikti või veelgi enam subjektiivse ebameeldivuse korral. Raske oleks ette kujutada psühhiaatrite tööd ja selle valdkonna käekäiku, kui saates kirjeldatud asjaoludel hakataks rääkima lähenemiskeelust ja ravisuhte katkestamisest. Samas põhimõtteliselt peaks meediku-patsiendi suhte meediku poolse katkestamise võimalus muidugi olemas olema ja sellisel juhul peaks suhet katkestavad meedikud seisma hea sellest, et suhte teine pool ei jääks vajaliku abi ja toeta. Olgu siinkohal märgitud veel, et Eesti meediku-patsiendi suhte õiguslik reguleerija VÕS 41. peatükk ei tegele selle teemaga ja loobki seeläbi võimuteostajate jaoks tubli malaka, millega keelata meediku-patsiendi suhte katkestamist.
Kokkuvõttes tundus ometi, et uuriva ajakirjanduse kaasamine kõnealuse meedikute ja patsiendi suhetesse ei olnud meedikute poolt adekvaatne samm. Pigem tulnuks kaaluda veel olukorra lahendamise võimalusi ja esimese asjana senisest veel otsekohesemalt patsiendiga neist asjust rääkida. Ajakirjanikel on muide on oma eetika, mis erineb oma põhieesmärgi poolest oluliselt meedikute omast, sest patsiendi käekäigu asemel on nende tegevuse kõige tähtsamaks motiiviks põhimõte “avalikkusel on õigus teada”.