Briti parlamendi alamkoja eilne selge otsus kõrvale jätta neile pakutud oma valitsuse ja Euroopa Liidu lahkumisleppe versioon on eriliselt mõjukas ja uut moodi poliitikat loov õige mitmes mõttes. Eks kõigepealt näita üldine aktsept selle otsuse suhtes parlamentaarse demokraatia tugevust nii asukohamaal kui läänemailmas laiemalt. Ei kosta neid hääli, et parlament ei saanud aru või oli rumal, pigem tunnustatakse sõltumata iga konkreetse parlamentääri otsuse tagamaadest toimunut ja see reflekteerib parlamenti valinud ühiskonna olukorda kõrgemate võimukoridoride nivoolt. Briti ühiskond ei paista ju üldse homogeensusega silma ja see on ühiskonna demokraatlikule korraldusele loonud tõelise intriigi – kodanike väike enamus otsustas Euroopa Liidust eemaldumise, mida toetas nii enne referendumit kui pärast seda tegevvalitsus, mis on omakorda valimiste ja parlamendi jõudude vahekorra väljendus. Nüüd on parlament diagnoosinud valitsuse eksimuse, kuid soovib samas, et eksijad ise sellega edasi tegeleksid ja leiaksid rahva käekäigule ühe parema, aga ometi teistsuguse arengutee. See olukord on sealseid inimesi pannud toimuvat õige erinevalt mõistma kuni selle võimaluseni välja, et küsida rahva käest üle, kas nad ikka veel soovivad Euroopa Liidust lahkuda. See on tõsine proovikivi kogu referendumipraktikale tervikuna, sest harva referendumeid korraldavas ühiskonnas kipuvad nende tulemused absoluutse argumendi tähendust saama. Kui aga otsitakse uut kokkulepet Euroopa Liiduga, siis toimunud siksakitamine muudab kindlasti kõneluste õhkkonda ega tugevda brittide positsioone, kui kõnelused peaks teoks saama. Samas on Euroopa isegi hämmastavalt tolerantne ega vaimustu jätkuvalt üldse brittide lahkumisest. Toimuv on väga suurte sotsiaalsete kamakate omavaheliste suhete korraldamise draama, kuid seni on seda korraldatud ülimalt väljapeeetud viisil, millist ajaloos vaevalt üldse varem ette on tulnud. Pigem on sarnastel juhtumitel asju pigem sõja ja vägivalla abil korraldatud. Nii et käimas on tegelikult üks suur sotsiaalne eksperiment, kusjuures selles osalejad elavad samal ajal oma ühte ja ainukordset elu.