Avalikkusel on õigus teada ning nooruslikud isikuautonoomia tõmblused

Kogenud akadeemiline juht ja poliitik Jaak Aaviksoo kirjeldas mõni päev tagasi meie poliitmaastikul toimuvat ning tema nelja kriisi kommenteerimise põhisõnum oli, et võimul ei tasuks liiga jõuliselt oma poliitilisi dogmasid realiseerima minna, sest valimiste tulemustega sündinud koalitsioonileping ei pruugi ometi ühiskonna tegelikke arvamuslikke jõujooni peegeldada ning mõne valimislubaduse tormakas realiseerimine võib vastupidiselt soovitule sotsiaalseid pingeid hoopis kasvatada ja ühiskonnaliikmete seas päriselt teravate vastasseisudega suure tüli käima tõmmata, mida raske ohjata. Võim peab lisaks valimistel saadud mandaadile omama tunnetuslikku oidu selle kohta, mida on tal võimalik ja vajalik ühiskonna edendamiseks ette võtta, mitte lihtsalt sama mandaadi argumendiga oponente kuulamata oma seisukohti ühiskonda korraldavatesse reeglitesse rullima hakata. Ei ole siin kuigi keeruline märgata pingeseisu pluralistliku ühiskonna idee ja hetkel valitsejate psühholoogilise eksimatuse tunde vahel. Ei saa kriisikeste tausta kohta märkimata jätta sedagi, et meie poliitlaval toimetab innukalt uus põlvkond, kes ei soovi järgida varasemate põlvkondade poliitkultuuri ja üritab varasemalt ebasoliideks peetud võtetega (n.t mitut masti meedia massiivne kaasamine endale vaidlust eduseisu saamiseks, jäik ja pea totaalne kompromissitus vastaspoole tegevuse suhtes) poliitikat teha. Tolerantsi napib meie liidritel, väga lihtsalt ja kiiresti kipuvad pinge ja eriarvamused sotsiaalseks poksiks keerata, kuid ümbritsevad olud ei ole paraku sellised, et ühiskonna monoliitsusest napsata tükke oma kukepoksiks.  Äsja soovis Lätis uueks peaministriks pretendeeriv nooremapoolne naispoliitik samuti põlvkondade vahetuse poliitlaval teoks teha, ehk läheb neil see asi kuidagi sujuvamalt ja antagonisme vältivamalt. Kui see aga peaks juhtuma plats puhtaks stiilis, siis ei saa meie kogemuse pealt vaadates neilgi noorenemise teekond lihtne olema.

Viimase nädala hittteema on üks küsitlusuuring lastetusega seonduva selgitamiseks. Paar energilisemalt meelestatud uuritavat suutsid ebameeldivate küsimuste kogemise järel meedia abiga käima panna sellise möllu, et asjaga tegelevad juba parlamendikomisjonid, erinevad riigiorganid ja õiguskaitseorganid, ülikoolide juhtkonnad. Praeguse seisuga on väga haruldaselt professor juba vallandatud ja otsitakse järjest uusi asjaolusid, mis viitavad inimeste privaatsuse vargustesse ja röövidesse erinevatel ühiskonna korralduse tasemetel. Paistab tõesti, et loosung “Avalikkusel on õigus teada!” on ajakirjanikele samavõrd inspireeriv kui Agnese otsingu soovitused Viimses reliikvias. Nii sünnibki õige lünklik pilt sellest, mis seis selle uuringuga ikkagi oli ja on. Segadust iseloomustab see, et nüüdseks on uuringu tegijad juba kogutud andmedki hävitatud, aga eetikakomitee hakkab selgitama uuringu sobivust alles järgmisel nädalal. Ometi on hulk olulisi uuringut iseloomustavaid asju avalikkusele teadmata ning küllap jäävadki teadmata. Sotsiaalvaldkonna inimuuringute eetika on erinevalt meditsiini inimuuringute omast mõnes aspektis (eetikakomitee loa vajalikkus, informeeritud nõusoleku nõuded, andmete kasutamise viisid jt) ikka veel kujunemise järgus, mistõttu puuduvad ka nende kohta rahvusvahelisteks standarditeks kujunenud aluspõhimõtted ning nö halle tsoone omajagu. Nii ei olegi imestada, et hinnangud nii uuringute enda vajalikkuse kui läbiviimise kvaliteedi kohta võivad õige erinevad olla ning teinekord hindaja enda ideoloogilisi vaateid riivamise korral emotsioonidest üpris laetud. Niisuguses ärevuse õhkkonnas pidi hulk inimesi sulgema oma andmeid rahvastikuregistris ja neist innukamad kindlasti veel mitmel pool mujalgi. Võitluse tulemuseks oleks justkui isikuautonoomia ja sellest lähtuva privaatsuse põhimõtte hiilguse kasvatamine, kuid selle hind võib mõnes olukorras kujuneda nii ühiskonnale ja selle üksikliikmele üpris kõrgeks. Eks isikuvabaduse ja isikuautonoomia samastamine viita siinmail nende põhimõtete tõelise rakendamise väiksele kogemusele, aga loodetavasti jätkub meil ikka aega ja võimalusi autonoomia kogemuse kasvatamiseks ja kõigile heal viisil rakendamiseks.