Just neil päevil võtab tõsisemalt taas hoogu abordivaidlus Eestis. See ei vaidlus ei ole nii palju abordi lubamisest või keelamisest kui selle eest maksmises, mis on ju raha tõttu pigem õigluse ja elu sotsiaase väärtuse küsimus. Eelmise arutelu ja seadusemuudatuste tulemusena võib iga rase naine oma õndsa olukorra esimese 10 nädala vältel täiesti vabalt selle lõpetada ning haigekassa kannab suurema osa vastava protseduuri rahalistest kuludest. Praegune õiguskantsler tahab uuesti (üle)mõelda praeguse olukorra vastavust põhiseadusega ning arvestatavaks alternatiiviks pakutakse seda, et naine peab raseduse vabatahtliku lõpetamise kulud ise kandma. Eks igasuguse olukorra muutmine eeeldab selle laiemat käsitlust ning seetõttu on see igihaljas teema muidugi ka oma mitmete teiste aspektidega taas päevakorral, ja seda õigusega, sest eelmisel korral mõne aasta eest paraku ei vaieldud neid vaidlusi päris lõpuni ning liberaalsed lobigrupid liidus liberaalsete parlamentääridega seadustasid poliitilise võimu toel praeguse korra. Et piiramatu isikuvabaduse ideaalil on üleüldse keerukamad ajad käsil, siis ei ole ka imestada, et isegi naisi tahetakse mõnes asjas pisut piirata. Kindlasti on kogu seda problemaatikat oluliselt mõjutanud alates läinud sajandi keskpaigast süvenev lõhe seksuaalsuse ja reproduktiivsuse vahel ühes neid toetavate õiguste, terviste jms.
Eetika mõttes on selle arutelu juures väga ootamatuks ja huvitavaks asjaoluks eelmise õiguskantsleri kokkuvõttev tõdemus, et abordi küsimuse näol on tegemist juhitamatu moraalse konfliktiga ning seda väga küsitavat positsiooni üritavad praegu ekspluateerida status quo huvilised (näiteks prof Helle Karro tänases Postimehes). Raskused tulevad mängu kasvõi silmakirjalikkuse ja/või demagoogilisusega, sest juhitamatu konflikti tõdemus ei takista sugugi abordipraktika täiesti selget ja tugevalt liberaalset seadusetähest lähtuvat juhtimist. Juhitamatus peaks tavamõistuse kohaselt ikkagi ettevaatlikku ja tasakaalukat suhtumist eeldama, kuid paraku mitte tänapäeval selle küsimuse puhul tegelikus elus. Märksa parem oleks tunnistada, et abordi moraalne konflikt raske või lahendamatu ning me oleme teatud argumentide toel valinud selle lahendamiseks ühe või teise tee, mis on selgesti juhitav ja kõikidele võimalikult arusaadav. Juhitamatuse vaimu on selgesti tunda praegu abordipraktika selles aspektis, mis puudutab alaealiste autonoomiat ja vanemate informeerimise vajadust abordiga seoses. Praegu ei pea eakamad alaealised oma raseduse katkestamise või säilitamise asjus oma vanemate arvamusest midagi hoolima ega neid sellest isegi teavitama, samas on selge, et alaealise iseseisvad võimalused lapse kasvatamiseks on väga napid. Kui riik soovib sellist reproduktiivset iseseisvust tõeliselt tagada, siis peab ta olema valmis pakkuma vajadusel korralikku tuge nendele iseseisvunutele, ega hakkama vanavanemaid survestama traditsioonilise perekonnamoraali seisukohtadega, mida riik teisal ei pea kuigi olulisteks.
Igal juhul toetan praegust abordiarutelu olukorra parema mõistmise ja parema konsensuse leidmise nimel.
PS. Elu ja selle austamise küsimused ei ole absoluutselt oma aktuaalsust kaotanud, mida kinnitab väga ilmekalt tänane kriminaalkroonika. Vähimagi kahtluseta on abordiküsimus omal moel ka osa terviklikumast suhtumisest elusse ja selle tegelikku väärtusse.