Võlad, reitingud ja sotsiaalne tulevik

Helina Viks selgitas mõni päev tagasi PMs reitinguks peetavate maagiliselt sildistavate tähtede taga oleva sisu. Mind köitis loos kõige enam tema määralus, mille kohaselt “riigireiting on reitinguagentuuri hinnang valitsuse tahtele ja suutlikkusele riigi võetud võlakohustusi tulevikus õigel ajal täita”. Et reitingut võib anda praktiliselt mistahes sotsiaalsele üksusele, siis usutavasti võib seda määratlust käsitleda ka universaalselt funktsionaalsena, st riigi asemel võib sinna teistel juhtudel kirjutada nii juriidiliste kui füüsiliste isikute nimesid ning panna neile teisi ühiskonnakaaslasi tugevasti lummavaid sildistavaid diagnoose nende sotsiaalsete väljasvaadete kohta. Jättes praegu kõrvale hulka põnevaid määratlusest tulenevaid aspekte ja stsenaariume keskendugem siinkohal korraks võla fundamentaalsusele ühiskondliku moodsas korralduses. Asjalugu paistab tõesti nõnda olema, et võlga peetakse väga laialdaselt sotsiaalse eksistentsi  üheks kõige olulisemaks tagajaks nii selle päästepotentsiaali, võlgleja ja võlgniku sotsiaalse sideme paratamatuks tegemise kui kohustuste ühiskondliku mõju tsementeerimise tõttu. Võlg teeb ühiskonnas olijatele lõdvemaks neile vahetult toimiva oleviku survet, mis looduslikus maailmas on teadupoolest sotsiaalses ilmnevast veelgi tugevam ning mida saab vaid õige lühiaegselt võlgadega ajatada, ilma et me kaotaks selle, milleks ajatamine üldse ette võeti. Kindlasti leiavad kohastumisse uskujad ja kuulutajad tublisti inspiratsiooni taolisest eksistentsi mehhanismist, olgu see siis kas looduslikus või sotsiaalses.
Kui nüüd liikuda mehhanismilt endalt selle toimise tagajärgedele, siis võla sotsiaalse austamise üheks tagajärjeks on muidugi eetika ja väärtuste konkreetsem normidega sisustamine võlaühiskondades. Olgu siis kõne all siin võla andmise motiivid (altruism või egoism), kohusetunne ja vastutus võla tagastamisel või hoopis õigluse kokkuleppeline kaalumine ja selle teatud stsenaariumide eelistamine teiste ees. Viimase asjaga oleme taas loo alguses tagasi, sest mida enam suudab üks sotsiaalne organism veenda ülejäänusid oma võla tagastamise soovis ja võimekuses (st paremas reitingus), seda soodsamalt saab laenu edaspidi. See on muidugi süsteemi kaval taktikaline nõks oma eksistentsi kindlustamiseks, kuid pikas perspektiivis võib taoline aheldamine tagajärje mõttes õige nadiks osutuda, sest toodab status quo’d ehk minevikku, mis ei pruugi kuigi hästi haakuda muutunud sotsiaalsete oludega nii tegijate kui ümbruskonna mõttes.