Riigikogu valimised on taas kord möödanik, valimise protsess on asendunud ühe staatilise häälte jaotusega ja sellest äsja alanud uue võimu genereerimise protsessiga, mille tulemus peaks meie riiki ja rahvast juhtima parimal juhul järgmised neli aastat. Nii valimiste eel kui ajal oli pinget ja närvilisust pigem napilt, 3.-4. valimiste järgsel päeval hakkab võimukõnelustega seoses poliitleeridest õhkuma mingit rabistamist ja hingevärinaid. Valimiste staatiline tulemus on ka poliitlava üldise keelekasutuse terminites üpriski ühemõtteline – toetust kasvatasid tublisti rahvuslik hoiak ja individualistlik inimesekäsitlus. Kuigi esmapilgul näikse selline olukord tubli vastuolu (rahvuse vajadused versus üksikisiku soovid) sisaldavat, iseloomustab see ometi päris sisukalt eesti avalikkuse praegusi peamisi eelistusi. Mõlemat hoiakut toetavad hästi omakorda meid ümbritseva keskkonna vaimsed peavoolud. Inimese vabaduse suurendamine on läänemaailmas jätkuvalt väga kutsuv ideoloogia, kuid  samas ollakse selle määraga paljudes regioonides väga paljude arvates jõutud ohtlikult lähedale pika ajalooga sotsiaalse konstrukti – rahvuse – püsikindla eksistentsi ülemäärasele häirimiseni. Nii et psühholoogilises plaanis ollakse omapärases meelitava üksikisiku vabaduse suurendamise ning hirmutava rahvuse lagunemise koosmõjus, mille sotsiaalmehhaanilist resultanti kehastab seekordsete valimiste staatiline tulemus. Kui lisaks staatilisele on valimistel lõpuks ka dünaamiline tulemus, mille alusel riiki järgnevalt juhtima asutakse. Dünaamilise tulemuse sisuks on ajutise püsivusega võimu jagav poliitkooslus, mis on nii valmis kui kohustatud riigivalitsemise enda peale võtma. Valimiste dünaamilist tulemust ei loo üksnes staatiline ühe või  teise poliitgrupile kuuluv parlamendimandaatide arv, tulemust loovad ja mõjutavad oluliselt mitmed teisedki tegurid, milles omakorda sisaldub hulgaliselt psühholoogilisi asjaolusid gruppide liikmete seas ning nende ümber. Ajakirjanikud sellest tõdemusest ning sotsiaalsest inertsist suuremat ei pea ning liidrite igast seisukohavõtust ja arvamusest üritatakse välja lugeda midagi dünaamilise tulemuse kohta. Eks see rapsimine ja teinegi kord iseenda fantaasiatele allumine toodab valimiste järel ühiskonda täiendavat kärsitust, mida siis püütakse sobiva dünaamilise valimistulemuse vormimiseks ära kasutada. Seega siis varugem valimiste tegeliku tulemuse asjus veel kannatlikkust ja hoolikas kaalutlus on asja praeguses arengu järgus igati hea asjalik abimees ühiskonnale oluliste otsuste tegemisel.