Kuulad ja vaatad seekordsete valimiste eelseid poliitikute arutelusid ja põhiliselt kostab sealt vastu vastu raha ja inimeste puudus. Põhiliselt tegeldakse esimese defitsiidiga optimistlike lubaduste andmisega, samas mainitakse märksa vähem raha hankimise viise ning oma inimeste juurdesaamise pika vinnaga protsessigi juhtimine piirdub päris sageli värske peretoetuste vastuolulise skeemi kaitsmise või ründamisega. Pole vist valdkonda, mille edenemine vajab senisest rohkem ressursse. Paljude puhul ei taga olemasolev varustamine isegi olemasoleva taseme püsimist, kuid vähe on juttu suurema tõhususega jätkusuutlikest lahendustest. Ühiskonna korralduses kipub valitsema majandusest pärit arusaam, et kui raha toimetamiseks ei jätku, paneme poe (kooli, raamatukogu, spordirajatise jm) kinni ja kellegi sai probleem lahenduse. Eesti sisemine areng on jõudnud arengujärku, kus suurenemine ja paranemine enam nii lihtsalt ei sünni. Eks samale asjale viita ka eelmistel aastatel kuuldud klaaslagi ja “see, mis tõi meid siiani, ei vii meid enam edasi”. Nii tundubki, et oleme mitmes mõttes järsult muutunud väliste olude (sõda naabruses, kliimaüllatused ja rohepööre) tõttu sattunud akuutselt aega, kus tuleb ausamalt ja ideoloogiavabamalt ühiskonna võimekusi ja võimalusi hinnata piiratud ressursi tingimustes. Talupojatarkus ütleb niisuguses olukorras, et tuleb teha valikuid ja millestki mitte nii olulisest loobuda. Valimiste eel on millestki loobumise jutud muidugi vastuolus roosamannaga häälte lunimise strateegiast ning sellest vaatepunktist valimiskampaaniaid ei saa pidada kuigi produktiivseks ühiskonna arendamise suure plaani tegemise meetodiks. Samas on seekord päris palju meenutatud ka eelmistel valimistel lubatut ning saavutatut, küllap tuleb seda sotsiaalse mälu meedial edasi arendada. Meedia roll on tõepoolest ühiskonna seirel, planeerimisel ja võimu kujundamisel järjest kasvanud ja värske kogemuse põhjal võiks küll öelda, et valimisvaidlusi dirigeerivad saatejuhid ja poliitikud suuresti üksnes reageerivad etteantud formaadile. Kui tahta pidevast tulekahju kustutamisest ja kriisidest pääseda, siis suurte plaanide tegemisest ei pääse, pealegi on mahamagatud kriiside lahendamise hind tavaliselt oluliselt suurem kui aimatavale probleemile õigeaegse reageerimise korral. Ideoloogiatest muidugi ei pääse, sest nähtamatu käe ja turu kõigeteadmise juhtimise piiridki on küll praktika käigus paremini selgeks saanud, aga sõnades lihtsad ja löövad loosungid on alati ühiskonna üksikuid liikmeid lummanud.