Seekordsete valimise peatulemuseks on ilmsesti eelmisest perioodist kindlam kurss (poliitmatemaatika järgi vähemalt 1,5:1 viimatise üksjagu väiksema suhte asemel) läände ja avatud ühiskonnale ehk siis seesama, millega taasiseseisvumise järel innukalt algust tehti. Vahepealsete aastakümnete sotsiaalsed praktikad ei ole ajaloo lõpu ja sellest tuleneva vastandumiste olulise vähenemise idee toimivust kinnitanud ning ka Eesti viimase aastakümne ideoloogiline areen killustus tublisti, muutudes viimastel aastatel lausa vastandumisteks. Tavatu tempoga mitmekesiselt pingestunud kontinentaalsed ja globaalsed arengud on omajagu kütnud ka meie ühiskonna toimimise temperatuuri ja loonud tublisti sotsiaalset ärevust. Sellises olukorras nägi valijate enamus võimalust varasemalt edu toonud kursi taaskordses eelistamises. Kuigi valimistulemuste kaart kujunes õige monoliitselt kollaseks, väärivad tulemused Ida- ja Kagu-Eestis ometi suurt tähelepanu, sest neil on erinevatel motiividel potentsiaali ühiskonna ühtsuses suurema häiringu tekkimiseks. Samas võiks neil olla inspireeriv mõju valitsejatele, et sisukamalt tegelda ühiskonnas süvenevate eluvõimaluste erinevustega suurte linnade ja ülejäänud Eesti vahel. Edukad lahendused selles vallas teenivad muude kasude kõrval tõhusalt ka riigi julgeoleku tugevdamise eesmärki.
Meie vanad erakonnad arenesid üpris sirgjooneliselt edasi enda välja kujunenud pragmatismi edendamise suunas, mis lõi taaskord soodsa fooni üldisemate ideede ja uute inimestega poliitilise jõu parlamenti jõudmiseks. Küllap avardab see poliitareenil tegutsejate ideoloogilist kandepinda ning loob võimalusi mitmekesisemateks valikuteks. Poliitikud on palju rääkinud valimiste tulemustest lähtuvast poliitmatemaatikast ehk saadikukohade jaotusest erakondade vahel. See jätab verbaalselt justkui ühiskonda juhtiva jõu saamise ja toimimise õige abstraktsest või steriilsest loomusest, sest matemaatika loomus on juba selline puhas ja kiretu. Jõudude vahekord erakondade vahel ning selle enamusest lähtuv valitsejate grupp on pigem selleks mehhaanikuks, mis paneb tööle riigimasina põhiseadusliku mehhaanika ning suunab seda vaadetest ja kokkulepetest lähtuvalt ühiskonna arengule sobivasse suunda. Kursi õigsuse regulaarne kontroll toimub meil ikka 4 aasta pärast. Tähelepanu väärib, et viimase valimistsükliga on noortest ja rohelistest erakonnajuhtidest saanud parimas eas tipppoliitikud, kes võiksid poliitlava võtmetegelased olla veel rohkem kui ühe valimisperioodi. Sama ei saa siiski öelda nende poolt juhitavate erakondade kohta, kus nii mõnestki kumab stagnatsiooni ja energiavaegust. Nii et järgmisteks valimisperioodideks on meil oodata õige küpset poliitteatrit.