Valimised kui poliitlaat

Mõni päev tagasi olid Eestis kohalike omavalitsuste valimised. Ühelt poolt sai sel päeval läbi juba mitu kuud kestnud “Vaata mind!” aeg, teiselt poolt pakuti meile kõigile “Vaata mind!” üritusel osalenutest kellegi kanaliseeritud eelistamise kaudu ühiskonnaga pisikese tehingu tegemise võimalust. Kui käisid valimas, siis tegid demokraatiat ehk olid korraks ühiskonna tunnetusliku aparaadi loov osa(ke). Kui ei käinud valimas, siis õnnestus näidata oma ükskõiksust sotsiaalse ümbruse suhtes.

Valimistega seoses huvitavad kõiki hääled, mis on selle sotsiaalse masinavärgi hapnik või raha. Turumajandusele isegi õige ebatavaliselt on valimislaadale minnes täiskasvanutel võrdselt valimisraha taskus, aga valimisturul on turuliste abiga reeglid seatud nõnda, et selle rahaga saad teha vaid ühe veidravõitu tehingu, s.t kinkida selle salaja ühele väljavalitule. Siis loetakse kingitused kokku ning need, kellel kogunes kingitusi rohkem, saavad võimaluse isekeskis otsustada, millistesse oludesse kingituste tegijaid panna. Nad võiks ja peaks tegema seda, mille lubamisega püüti valijate tähelepanu saada, aga mõnikord võib selguda, et  seda ei olegi võimalik täita. Mis klaarib niisuguste ebaõnnestunud valikute tagajärjed? Eks ikka valijate kohanemisvõime, mida omakorda toidab teadmine ja lootus järgmise laada peatsest saabumisest ja uuest kingituse tegemise võimalusest. Kui aga lubadused saavad täidetud, siis tuleb ometi valitutel mõelda samuti järgmise laada “Vaata mind!” voorule, sest täitunud lubadused muutuvad õige sageli iseenesestmõistetavaiks. Laadad on turumajanduses toredad ja vajalikud asjad, niisamuti ka poliitikas.