Vähemasti ühiskonna mikromehhaanikas oli eelmise nädala tegijaks Valdar Parvega juhtunu. Ta avaldas Eesti Päevalehes loo, mille mõnes kohas tõlgendati käredamas sõnastuses eesti praeguse poliitelu tulipunkte ja  lõpuks seoti neid demokraatia õppetundidega minevikust. Edasi pööras asi autori jaoks üpris kafkalikuks, kui üldsegi mitte loo peategelase tellimisel esitab väga tuntud advokaat autorile kirjaga nõude lukku kirjutatud õigusabi tellinule hingelisi üleelamisi esile kutsunud lause pärast, mille kohaselt tuleb  selle eest õiguskaitsja tellinu ees vabandada ja maksta talle 1500 eurot. Valdar Parve täidab kiiresti ja vaidlemiseta nõude, artikli veebiversiooni lisatakse väljaande poolt vastav õiendus ning tekstist eemaldatakse hingelise probleemi esile kutsunud lause.  Autor ei soovi rohkem täpsustada ei loo ega pärast juhtunu tagamaid ja avalikus keskustelus nihkub tähelepanu võimalikule sellisel viisil sõnavabaduse vaigistamisele. Mõnel pool avaliku ja mitte nii avaliku ruumi atmosfääris on  tunda ärevust ja lämbust, et antud juhul saadeti juriidilise osavusega ühiskonnale asine hoiatus tähtsatele tegelastele ja avalikkusele liialt vahetu ja nobeda meelelt keelele (pigem näpudesse) jõudvate sõnade saatmise suhtes. Niisamuti on siit-sealt kuulda olnud kohtu ja paragrahvide võimu kättesaadavuse ja enda hüveks rakendamise võimaluste ebavõrdsust ühiskonnas, mille tajumine pani mõnede arvates ka kõnealuses juhtumis autori  kiiresti ennast salgavalt otsustama.

Artikli pealkirja ja selle sisuski on mõne koha sõnastus üpris torkav, tagantjärele tarkusena arvestas autor ilmselt loosse pandud isikute valuläve taset ja vaba sõna immuunsuse seisundit konkreetses olukorras valesti. On muidugi ka üpris väike võimalus, et kogu asjade niisugune asjade käik oligi autori poolt lavastatud, sest peaministri ümber käib poliitmöll juba mõnda aega ja ehk siis tulebki hiljem tulijatel vajaliku tähelepanu saamiseks soov sõnumite verbaalset mõju ebakonventsiaalsemaks keerata. Tunnen Valdar Parvet põgusalt juba aastaid, aga siiski on üllatav, kuidas tema mitmekülgne filosoofiline, meditsiiniline ja tavaeluline  kompetents tõi ta olukorda, kus sotsiaalne reaalsus kutsus esile enesesalgamise ühe tema enda sõnumi suhtes ja veel ka  konkreetse rahasumma loovutamise nõude. Ta on väga hea ja tundlik keele tähenduslike nüansside tundja, võtame selle näiteks tema kirjatööd haiguse ja tõve mõistete erinevast sisust või analüütilisest filosoofiast üldisemalt, mistõttu olen üpris veendunud, et ta valdab keele olemust ja võimalusi  kõrgtasemel. Ta on ka tundlik ühiskondlike olude hindaja ning tõlgendab neid teinegi kord väga ootamatust vaatepunktist. Aga tõsi on ka see, et suuline suhtlus temaga võis teinegi kord üpris keeruline olla ja mõnikord võis kuulajal tema sõnumi mõistmiseks tunde või päevi kuluda või hoopis mõistmatuks jäädagi. Ta on ka hea üldeetika ja meditsiinieetika tundja, küllap peaks seetõttu ka tema kirjatöödes enda moraalne positsioon olema kaalutletud. Ju ta leidis antud olukorras olema pasliku just nii ja nõnda oma arusaamu avalikkusele serveerida. Filosoofile on muidugi suur asi oma mõtetega tegelik elu kihama saada, sest enamasti tuleb neil omi mõtteid iseendaga vaagida ning harva läheb see süvitsi korda ka mõnele teisele tarkusearmastajale. Aga kas ei ole kõnealuse loo iva selles, et asjaosaliste ülemäärane mängulust võibki olukordi kellegi jaoks kafkalikuks teha ning täielist üksteisest aru saamist ei ole niisuguses olukorras lootagi? Ja mängulustiga tuleb suurtel inimestel ontlikult ümber käia ja ka mängude reeglite peale mõelda, muidu võivad olukorrad oma algselt mängualalt väljuda ja siis kuskil mujal perutama hakata, millel on omakorda päris suur juuramängudele ahvatlemise vägi.