Teadjad räägivad, et sel suvel pidi erinevates kohtades viit või isegi enamat erinevat Roman Baskini lavastust mängitama. Üleeile oli lisaks hiljutisele Hamleti nägemisele võimalus Ohtu mõisa tallis osa saada tema lavastatud George Bernard Shaw näidendist “Mesalianss ehk vääritu abielu”. Lühikese tagasivaatega peab tõdema, et tükk ja selle esitus kujunes suveetenduse kohta tavatult mitmekihiliseks ning pika, järgmisse ja ülejärgmisse päeva, ulatuva järelmõjuga, kuigi vahetult kohapeal lasti tükist kõige enam välja paista suvisele õhtule kõige paremini sobivat lõbusat lugu teemal “Kes kellega käib?”.  Juba etenduse ajal tekkis kahtlus, kas Shaw’l ikka oli see lugu nii lihtsakoeline. Etenduse kava väga palju kahtlust hajutada ei aidanud, sest lisaks etenduse ja loo autori kohta käivale formaalsele infole sisaldus  seal mitu lehekülge  erinevate abieluekspertide (Sokrates, Oscar Wilde, Fr Nietzsche, Jane Austin jt) suuresti abielukriitilisi teravmeelsusi. Usutavasti on aegade jooksul abielu kiitmiseks, needmiseks, narrimiseks jms kokku kirjutatud terved mäed ridu ja lehekülgi, kuid teema pakub tänapäevalgi üldise sotsiaalse vabanemise foonil veel inspiratsiooni ja mõtteiainet (nt on praegu päris suureks õiendamise allikaks samasooliste soov saada abielluda, kuigi tõesti veider, milleks peaks nad tahtma allutada end ühele paljude arvates surnud sotsiaalsele formaadile:-)), mis juba juba isenesest räägib nähtuse tugevusest. Aga etendus ei kõnelnud tegelikult ju abielust, vaid pigem sellest, mis sageli toimub selle ees ja järel ning veel enam ümber.

Et asjasse selle loo kirjutamise tarvis tükist rohkem  selgust saada (ilma seda lugemata), tuli Wikipediast ikkagi vastav artikkel läbi lugeda ja pilt tükist läkski tublisti selgemaks. Kõige pealt ilmnes, et lugu oli kirjutatud 1909.–10. aastal, st enne suuri sõdu ja just ajal,  kui britid olid oma möödunud sajandi viktoriaanluse moraalse kahepalgelisuse tõsiselt käsile võtnud. Seega pakuti loos ühe eduka perekonna näitel pigem hoopis avaramaid sotsiaalseid liikumisi ja muutusi, kui lihtsalt teatris nii palju kasutatud tütre õigele mehele saamise lugu. Eks mõneti veider on loo pealkirjaks olev vääritu abielu, milleks tavatähenduses on liiga erinevatest seisustest ühiskonna poolt pitseeritud mehe ja naise allianss, kuigi ainsana juba tüki taha jäänud lordi poja ja akrobaat Lina võimalik abielu olnuks vististi briti tookordses skaalas vääritu. Tüki energia põhines ootamatutel tulijatel (kihlatu, lord, lendur ja akrobaat ning sotsialist), kes rikkusid oma tuleku ja olekuga erineval viisil perekonna tublit tasakaalu ja rebestasid tookordse ühiskonna õmblusi ja traagelniite, kuid tirisid samal ajal elu muudkui edasi.
Kui vaadata seltskonda keha-vaimu kooselu perspektiivist, siis enamikku neist tüütas neid aheldav ühiskonna korraldusest tulenev vaim ning köitis hoopis noor ja otsiv keha (kuigi Baskini lavastuses olid noored kehad füüsiliselt ehk liiga noored). Seesama asümmeetria on tolle aja kirjanduses suurt tähelepanu pälvinud, võtke näiteks või DH Lawrence’i lood. Etenduses tuli see kõige selgemalt välja lordi sõnades ning peretütre tegudes. Kuigi tükk pidi olema abielust, oli tol õhtul vähemasti rohkem vanast heast keha-vaimu vahekorra teemast, mida omakorda lahterdati veel meheks ja naiseks olemisega. Kui naised võtsid naiseks olemise ja selle senise ülekohtuse lahendamise teema õige sirjooneliselt käsile, siis mehed modifitseerisid oma teema küsimuseks “Milline mees on džentelmen?”.
Loomulikult oli tolle etendatud päeva suureks sündmuseks pere enda viktoriaanlikust elust sigitatud sotsialisti saabumine ja tegemised. Kuigi lugu oli kirjutatud juba 1910, enne sotsialismi jõulist randumist kontinendi teises servas, on Shaw-Baskini sotsialisti portree õige meisterlik ja tabav, kuigi tõesti, sisaldas midagi ehk Dostojevski Sortsidest laenatut. Ühelt poolt radikaalne pealelend ja karmid plaanid, kuid samas vägivallatu suhtluse pikemal toimimisel järsk loobumine neist ja allumine olemasolevale ühiskondlikule tegelikkusele. Et etenduses tegutsesid korraga lord, tööstur ja sotsialist, siis sõltub palju lavastaja maailmavaatelistest sümpaatiatest-antipaatiatest, kas vastavaid tegelaskujusid näidatakse kangelaste, naljameeste või luuseritena. Baskini sümpaatia kuulus ilmsesti töösturile, kelle ta ise vaprasti kehastada võttis.

Tuleb tunnistada, et vahetult nähtuna oli see lugu üks vähem mõjusamatest Baskini lavastustest, aga tõepoolest pika järjest paraneva järeltoimega. Nii et kõik kokku tasus käik kindlasti käimist ja nähtu nägemist. Etenduse dünaamikas olid selgelt 3 perioodi: kolmveerand esimest vaatust oli suht igavalt sujuv briti peredraama, millele järgnes etenduse kõrghetke märkiv kodumaise kotka ja poolatarist akrobaadi tulek ning viimaseks oli terve teine vaatus pigem justkui tempokas (paraku ka klišeelik) film, kus suhete ja sündmuste käändudel ja kurvidel anti muudkui minna. Et laval oli tubli osa Eesti näitlejaskonna praegusest koorekihist, siis on mõistetav, et näitlejatööd pidiki kõik olema vägagi professionaalsel tasemel. Üllar Saaremäe ja tema vapper lendur tegid õhtu parima soorituse: tal, st Saaremäel, kohe on eriline võime lavale energiat tuua. Kuid ega ta unist meest küll mängida vist ei mõista:-) Riho Kütsar kuulub samuti energeetiliste näitlejate klubisse ning tõestas seda ka tollel õhtul. Martin Veinmanni lord ei olnud väga usutav, iseäranis peretütre püügis. Noori naisi mänginud noored naised olid oma rollidesse vist liiga noored, nad rääkisid oma sõnad kenasti ära, kuid nii ihu kui vaim toetas napilt nende sõnu. Lavastuses oli oma ruum jäetud ka füsioloogilisele teatrile, seda mitte küll publikule nii põnevates armuasjades, vaid hoopis toitumise vallas, mis küllap päädis kogu etenduse jooksul vaatajate silme all hautatud liha ning muu hea ja parema maitsmises etenduse järel.