Kosutav on lugeda Stanfordi filosoofiaentsüklopeediast Carl Craveri ja James Tabery 2015. a artiklit mehhanismidest teaduslikus seletuses, sest see haakub hästi mu enda arusaamadega ning tegemistega juba mõnda aega. Tõsi, viimastel aastatel ei olnud enam kuigi innukalt neist asjust mõelnud ega seda artiklitki varem märganud. Küllap olin korraks (tegelikult päris mitmeks aastaks) ree pealt ikka täitsa maha hüpanud ja praktiseerunud hoopis sotsiaalse mehhaanikat erinevates (ajakiri, ülikool) formaatides. Postituse pealkiri osutab mingile uuele suundumusele ilmaasjadest aru saamisel ning seda alguses viidatud lugu konkreetselt teebki. Uus mehhaanika on senise laiendus ega piirdu enam üksnes materiaalse ruumilise liikumise ja paigalseisu tingimuste selgitamisega. Pigem on selle sisuks maksimalistlik epistemoloogiline ja ontoloogiline pretensioon, et mehhanism on universaalne asjade (selle sõna laias tähenduses) äraseletamise või mis oleks veelgi uhkem, ehk isegi eksisteerimise viis. Eks mistahes kõikehõlmavuse  vaate võlud ja valud ole päris hästi teada, mistõttu tuleb seda uutki arusaama mehhanismist hoolega testida, et selle tegelikust tähendusest ja võimekusest aimu saada.