Meie kursust on tabanud sel sügisel mõnenädalase vahega pöördumatud kaod – kõigepealt lahkus dr Andrus Niisuke ja nüüd, üksnes loetud päevad tagasi professor Raul-Allan Kiivet. Mõlemaga seob mind aastate pikkune koostegevus, Andrusega ülikooli aegadel korvpalli väljakul ning Rauliga kohe stuudiumi järel farmakoloogia teaduskraadi poole püüdlemas ning selle sajandi algusest siiani meditsiinihumanitaariat edendamas. Suur osa kursusest on äsja läbinud 60 aasta verstaposti ning sellised uudised ühes hõbedasema väljanägemise ja omavahel jagatud mõtetega elutuuride rahustamisest loovad visalt tõdemust, et kätte on jõudnud on aeg asutada end elukaare kõrgeimast osast allapoole tulema. Olgu lahkunud nüüd rahus, kuid elagu ometi meie mäletamistes!