Tõepoolest, Ukrainas ja selle ümber toimuv näitab suurepäraselt seda, kuidas valgete meeste kogukonnad omavahel asju ajavad. Asjajamiste taga olevad arusaamad on üpriski erinevad alates sõja pidamise ja vastastikuse tapmise vajalikkusest kuni ükskõiksuseni välja. taganjärgi targana võib öelda, et 1985–2005 oli üks tõeline ideaalidesse uskumise aeg, kus ühiskonnad olid valmis oma üksikliikmetele suurt vabadust pakkuma ning uusi sotsiaalseid olusid suurema hirmutas proovima. Nüüdseks ei juleta eelmisi loosungeid küll veel päris minema visata, kuid nende all keerab enamus ühiskondi oma raamide loksuvaid kruvisid ometi muudkui koomale. Ja need kinnikeeratud raamid on erinevatel riikidel õige erinevad. Ilmsesti kõige kontrastsem muutus paistab välja Venemaa raamist, millel küll on veel siin seal katteks isikut rõhutavate väärtuste võõpa, kuid järjest enam paistavad sealt välja raskepärased punasest kivist kõrged seinad. Euroopa on oma õige õhukeste müüridega kõhklustes, kas need ikka teevad oma tööd sisemise korrastuse loomiseks ja välise surve kinnihoidmiseks. USA on juba mõni aasta tagasi aktiveerinud oma müüripoliitikat, millest üks osa seostub nende  paksendamisega ning teine jälle uute seinamaterjalide otsimise ja kasutusevõtuga. Ja nüüd on müürseppadel võimalik ja isegi tarvilik Ukrainas oma oskused mängu panna ning eks lähinädalad näita, millised saavad olema nende ühiskonna seinad, kas minnakse ikka vanu kõikuvaid müüre lõhkuma ja uusi meisterdama või jõuavad nad enne varisemist siiski kellelegi kaela sadada.