Kõige uuema Eesti seadistuse esimesed sammud paistavad õige ebakindlad olema ning ei meeldi eriti seadistajatele enestelegi. Lähiaastate aktsiisimaksude robustne tõus lubaduste kriitilise tähtsusega tagajana ei paista ühiskonnas kedagi vaimustavat ning seadistajate argumendid nende vajalikkuse (a la “teisi allikaid pole ju kuskilt võtta”) ja võimalusel nendest loobumise suhtes ei ole üldsegi mitte veenvad ning uue parlamendi ja valitsuse töös ei paista seni küll erilist entusiasmi oma saabunud võimaluse üle. Küllap sotsiaalne inerts teeb vastuvaidlematult oma tööd ning annab peatselt teada ka seadistuse edasise käekäigu kohta.