Äsja võttis üks Eesti partei heaks mõtteks muuta riigi senist maksukorraldust nõnda, et kuupalgalt alla 500 eurot ei tuleks tulumaksu enam võtta. Muutuse eesmärk olla ikka see, et parandada väiksema sisstulekuga inimeste toimetuleku võimalusi. Kuigi press võimendab peamiselt ettepaneku ja ka raha enda numeroloogilist külge, kumab ettepanekust õige selgesti ülestunnistus, et ühiskond ei toimi meil sellise keskkonnana, milles enamus täiskasvanud saab iseseisvalt kenasti hakkama ning saavad olulisel määral teostada ka oma elu eesmärgid end ümbritsevas sotsiaalses keskkonnas. Palju kommentaarijaid möönavad tänasel päeval vajadust ühiskonna senist maksukorraldust (ehk lõppkokkuvõttes ühiskonna võimaluste kättesaadavust) muuta, sest senine viis ei paista ikkagi ei kuigi sobiv ega ka jätkusuutlik olema. Samas on rohkem niisuguseid kommentaarijaid, kelle arvates on tegemist õige ootamatu ja liiga riskeeriva plaaniga, millega ühiskond ei tule pikas perspektiivis toime või langetab oluliselt oma kohanemisvõimet.  Kuigi otsesõnu kiputakse teemast rääkima ühiskonna toimimisest ja inimeste käitumise suunamisest arvude ja nendega seotud majanduslike seaduspärasuste keeles, ulatub juttude mõju päris vahedalt ometi eetikasse, st olemasoleva ühiskondliku korralduse vastuvõetava/vastuvõetamatu ebaõigluseni ning sellele reageerimiseni.

Vastava seaduse kohaselt on maks “seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks”.

Niisiis on maks igale ühiskonna liikmele pandud kohustus seadusega võimaldatud  teatud sotsiaalse käitumise eest tema käsutusse tulevatest sotsiaalsetest võimalustest osa ühiskonnale tagasi anda. Seega on õiguslikmajanduslikus mõttes tegemist tehinguga ühiskonna ning maksumaksja  vahel, kuid eetika vaatepunktist pealesunnitud altruismiga. Sotsiaalse funktsionalismi kohaselt on maksud ühiskonnale oluliseks endast lähtuvaks energiaallikaks, mis tekitab talle võimaluse enda omadusi eesmärgipäraselt seada. Et kvantitatiivne meelelaad on inimeste peades nende käitumise juhtijana järjest tugevam, siis mängivad nad ka järjest meelsamini nendi elu kujundavaid rahaga seotud arvumänge ja tõepoolest järjest enam on mäng sedavõrd veenev, et väljamõeldud reeglitega toimuvat sotsiaalset sebimist on hakatud pidama ainuvõimalikuks olemise viisiks.  Tõsiasi on see, et maksude kehtestamise ja kasutamisega tuleb olla väga hoolikas ja tähelepanelik, sest eksimused toovad ühiskonnale edenemise asemel kaasa taganemise ja stabiilsuse kao. Ühelt poolt on toimiv maksupoliitika on justkui sobiva ühiskonna ja tema liikmete omavahelise tööjaotuse ehe ilming, mis ühelt poolt vastab üksikliikme keskmisele isikustamata altruismi määrale ja teiselt poolt ühiskonna vajadusele kujundada arenguks sobivat keskkonda oma liikmete ümber. Teiselt poolt näitab koormise sobivust ka maksude laekumise määra ja selle suurendamiseks vajalike sunnimeetmete iseloom. Kuigi maksude käsitlemisel lähtutakse kõige raharinge loogikast ja seaduspärasustest, ei tohiks siiski unustada ka neid positsioone, mida maksupoliitika  peaks peegeldama ja realiseerima, st üksikisiku ja ühiskonna suhteid ja nende iseloomu. Maksuvabastus võib olla päris hea valmismisvõitluse vahend, kuid sisuliselt tähendab paraku ikkagi seda, et inimesed on ühise konna ehitamisel ikka õige ebavõrdses seisus ühes kõige sellest tulenevaga eetika (iseäranis inimväärikust puudutavas) ja õigluse vallas.