Ukrainaga seotud vastasseis Venemaa ja lääneriikide vahel järjest süveneb ja mõlema poole astutavad sammud peegeldavad õige hästi seda, milline on mõlema poole sotsiaalse masinavärgi jäikus (või siis vastupidi, selle paindlikkus). Praegu näikse osapooled olema valinud võitlusformaadiks mängureeglid, kus suhteid blokeeritakse valikuliselt, ilma otseses sõjalises vastasseisus olemata. Niisugustes tingimustes võidabki mängu see, kelle sotsiaalne süsteem peab muutunud oludele paremini vastu ja näitab suuremat kohanemisvõimet. Lääneriikidel on mureks, mida peale hakata Venemaale seni müüdud keerukate ja ka mitte nii keerukate valmiskaupadega, viimasel omakorda läheb raskeks toorainete müügi ja ühiskonna liikmete heades tingimustes hoidmisega. Gigantses kohastumisülesandes seisavad vastamisi inimtegevuse mõttes kõrgeltdiferentseerunud ja üksikisiku väärtustamisel põhinevad ühiskonnad ühelt poolt ja tugeva tsentraliseeriva keskvõimuga füüsilisi argumente vägagi arvestav inimkooslus teiselt poolt. Küllap mängib selles vastaseisus suurt rolli just võimekus toime tulla üleminekuperioodiga väljakujunenud majandamisviisilt uuele stabiilsemale situatsioonile. Ei ole sugugi välistatud, et olukorra edasisel pingestumisel saab kohastumisvajadus järjest suurema tähtsuse ning võib hakata varjutama koguni tüli algset põhjust, st täiesti erinevaid arusaamu sellest, kuidas peaksid realiseeruma muutused märkimisväärselt suurtes sotsiaalsetes kooslustes. Seega oleme taas loo alguses tagasi, st suurte sotsiaalsete koosluste muutumise viis on neile endile (ja teinekord ka teistele) väga tähtis küsimus ning sellele reageerimise viis suuresti mõjutatud süsteemide jäikusest.