Täna leidsin postkastist ajalehe Riigikontroll, mille täitis uue riigikontrolöri ja tema kaaskonna aastaraport Riigikogule. Jutu sõnum oli selge – Eesti riik on juba praegu nässus ja edaspidi läheb asi ainult hullemaks. Tõsi ta on, et juba eelmine kontrolör viljeles sellist peksujutu stiili, kuid ega sellest ei riigi juhtijad ega juhitavad suurt välja ei teinud. Need vanemad jutud kuulusid pigem omapärase masohhistliku meelelahutuse valda, kui olid tõsine sõnum ühiskonna keerulisest hetkeseisust ja käekäigust. Nii ka nüüd, ainult võimupartei võtmeministrid kurtsid, et kontrolörid panevad oma hädaldamisega pidevalt puusse. Aga mida neil ongi muud kosta, sest nemad on ju Eesti ilu tegijad?

Nii kontrolöride raport kui poliitikute reaktsioonid sellele on taas suurepäraseks kohaliku sotsiaalse inertsi ilminguks. Kontrolöride ühiskonda kehvenevat käekäiku signaliseerivat juttu ei peeta suurt millekski, küllap mõni arvab, et riigi enda poolt loodud organ ei saagi enda loojat hästi ja toimivalt arvustada ning institutsioon peab ajama sellist lambad söönud-hundid terved joont. Ja nii võibki sellesse kaunis ükskõikselt või üleolekuga suhtuda. Samas ei saa ka kontrolörid vaid lauskriitikaga oma tegevuse kvaliteeti tagada. Kui kehtiks tertium non datur, siis tuleks niisuguse raporti peale kas hulka aega riiki valitsenutel või kontrolöridel enestel pillid kotti panna, aga ei ta kehti sel õige evolutsioonilisel sotsiaalsel niidul. 

PS. Riigikontroll on põhiseaduse § 132  järgi oma tegevuses sõltumatu majanduskontrolli teostav riigiorgan.