Täna lasi üks kunagi olemuslikult ühiskonna võimuorganisatsiooni pisikese pealikuna kuulunud mees lahti jutu, et aastate eest tassisid nad suuremate kilekottidega raha oma tuttavatele, et nad omakorda selle kuidagi jälle organisatsioonile edastaksid. Et mitte väga ammu oli üsna sarnane lugu juhtunud ühe teise olemusliku võimuorganisatsiooniga ja selle seedimise peale oldi ühiskonnas tublisti auru kulutatud, siis ilmsesti väsimusest, tüdimusest või lootusetusest oli seekordne reaktsioon inetule loole üksjagu loium. Õigusrikkumistega tegelemiseks loodud keskorganisatsioon distantseeris end kohe sellega tegelemisest põhjendusega, et kõik see värk olla juriidilise regulatsiooni jaoks juba liiga vana lugu. Mitut masti kommentaatoridki olid peamiselt avalikamlt või varjatumalt  iroonilised oma hinnangutes nii prometeuse kui toimunu suhtes. Eks ole see ilmne märk inertsi kasvust ühiskonnas. Ega ühiskonna inerts saagi väga väike olla, aga ühest hetkest alates hakkab ühiskonna inertsi kasv tuntavalt pärssima selle tundlikkust ning selline seisund võib kiiresti muutuvates oludes ka ühiskonnale ootamatult ebaturvaliseks osutuda. Kuidas aga ühiskonna inertsi taas parajaks saada? Eks ikka vastastikuse hoolimise ja arvestamise läbi.